Juuda ja Taamar

 Sel ajal läks Juuda ära oma vendade juurest ja siirdus ühe Adullami mehe juurde, kelle nimi oli Hiira.

 Ja Juuda nägi seal kaananlase, Suua-nimelise mehe tütart, võttis selle ning heitis ta juurde.

 Ja see jäi lapseootele ning tõi poja ilmale; ja ta pani sellele nimeks Eer.

 Ja tema jäi taas lapseootele ning tõi poja ilmale; ja ta pani sellele nimeks Oonan.

 Ja tema tõi veel ühe poja ilmale ja pani sellele nimeks Seela; ta oli Kesibis, kui ta selle ilmale tõi.

 Ja Juuda võttis Eerile, oma esmasündinule, naise nimega Taamar.

 Aga Eer, Juuda esmasündinu, oli Issanda silmis paha ja Issand laskis tema surra.

 Siis Juuda ütles Oonanile: „Heida oma venna naise juurde, ole temale mehe eest ja soeta oma vennale sugu!”

 Kuna aga Oonan teadis, et sugu ei pidanud saama temale, siis heites oma venna naise juurde ta hävitas oma seemne maha pillates, et mitte anda sugu oma vennale.

 Aga see, mis ta tegi, oli Issanda silmis paha ja ta laskis surra ka tema.

 Siis Juuda ütles oma miniale Taamarile: „Jää lesena oma isakotta elama, kuni mu poeg Seela on kasvanud suuremaks!” Sest ta mõtles: „Muidu sureb seegi nagu ta vennad.” Ja Taamar läks ning jäi oma isakotta elama.

 Mõne aja pärast suri Suua tütar, Juuda naine. Kui Juuda leinaaeg oli möödunud, siis ta läks üles Timnasse oma lammaste niitjate juurde, tema ja ta sõber Hiira, Adullami mees.

 Ja Taamarile anti teada ning öeldi: „Vaata, su äi läheb üles Timnasse lambaid niitma.”

 Siis ta võttis lesepõlve riided seljast ära, varjas ennast looriga ja kattis enese kinni ning istus Eenaimi väravasse, kust tee viib Timnasse, sest ta oli näinud, et Seela oli kasvanud suureks, teda aga ei olnud antud temale naiseks.

 Kui Juuda teda nägi, siis ta pidas teda hooraks, sest ta oli oma näo kinni katnud.

 Ja ta pöördus teelt tema poole ning ütles: „Lase ma heidan su juurde!” Sest ta ei teadnud, et see oli tema minia. Aga too vastas: „Mis sa mulle annad, kui sa heidad mu juurde?”

 Ta ütles: „Ma läkitan sulle karjast ühe sikutalle.” Ja naine vastas: „Jah, kui sa annad mulle pandi, seniks kui sa läkitad.”

 Siis ta küsis: „Mis võiks olla pandiks, mille ma pean sulle andma?” Ja tema vastas: „Su pitsat ja vöö ja kepp, mis sul käes on.” Ja ta andis need temale ning heitis ta juurde; ja naine jäi temast lapseootele.

 Siis ta tõusis ja läks ära ning võttis eneselt loori ja pani lesepõlve riided selga.

 Ja Juuda läkitas oma sõbra, Adullami mehega sikutalle, et võtta pant naise käest; aga see ei leidnud teda.

 Siis ta küsis meestelt seal paigas, öeldes: „Kus on see liiderlik naine, kes oli Eenaimi tee ääres?” Aga need vastasid: „Siin pole liiderlikku naist olnud.”

 Ja ta tuli tagasi Juuda juurde ning ütles: „Ma ei leidnud teda. Ja mehedki seal paigas ütlesid: Siin pole liiderlikku naist olnud.”

 Siis ütles Juuda: „Pidagu siis enesele, et me ei satuks pilke alla! Vaata, ma läkitasin selle siku, aga sina ei leidnud teda.”

 Aga kolme kuu pärast teatati Juudale ja öeldi: „Su minia Taamar on hooranud, ja vaata, ta on hooratööst jäänud ka lapseootele.” Siis ütles Juuda: „Tooge ta välja, et ta põletataks!”

 Kui ta välja toodi, siis ta läkitas sõna oma äiale: „Sellest mehest, kelle omad need on, olen ma lapseootel!” Ja ta ütles: „Tunnista nüüd, kelle see pitsat ja vöö ja kepp on!”

 Ja Juuda tundis need ära ning ütles: „Tema on minust õigem! Sest ma ei ole teda andnud oma pojale Seelale.” Ja ta ei ühtinud enam temaga.

 Aga sünnitamise ajal, vaata, olid ta ihus kaksikud.

 Ja kui ta sünnitas, sirutus üks käsi välja; ja aitajanaine võttis ning sidus käe ümber helepunase lõnga, öeldes: „See tuleb esmalt välja!”

 Aga kui ta oma käe tagasi tõmbas, vaata, siis tuli välja ta vend. Ja aitajanaine ütles: „Missuguse lõhe sa küll enesele oled rebestanud!” Ja temale pandi nimeks Perets.

 Ja pärast tuli välja tema vend, kelle käe ümber oli helepunane lõng; ja temale pandi nimeks Serah.