Ai vallutamine

 Ja Issand ütles Joosuale: „Ära karda ja ära kohku! Võta enesega kaasa kõik sõjamehed, asu teele ja mine üles Aisse. 

Vaata, ma annan su kätte Ai kuninga ja tema rahva, samuti tema linna ja maa.

 Talita Aiga ja selle kuningaga, nagu sa talitasid Jeerikoga ja selle kuningaga! Siiski, selle saak ja karjad riisuge endile! Pane varitsejad linna taha!”

 Ja Joosua asus teele, samuti kõik sõjamehed, et minna üles Aisse. Ja Joosua valis kolmkümmend tuhat meest, vahvat võitlejat, ja saatis need öösel minema.

 Ja ta andis neile käsu, öeldes: „Vaadake, teil tuleb varitseda linna tagantpoolt. Ärge minge linnast väga kaugele ja olge kõik valmis!

 Mina ja kogu see rahvas, kes on koos minuga, läheneme linnale; ja kui nad tulevad välja meie vastu nagu eelmisel korral, siis me põgeneme nende eest.

 Nemad tulevad siis välja meile järele, kuni me oleme viinud nad linnast eemale, sest nad ütlevad: Nad põgenevad meie eest nagu eelmisel korral. Nõnda me põgeneme nende eest, aga teie tõuske varitsuspaigast ja vallutage linn, sest Issand, teie Jumal, annab selle teie kätte.

 Ja kui te olete linna vallutanud, siis süüdake linn tulega põlema! Tehke Issanda sõna peale! Vaata, ma olen andnud teile käsu.”

 Ja Joosua saatis nad minema ja nad läksid varitsuspaika ning asusid Peeteli ja Ai vahele, Aist lääne poole; aga Joosua viibis sel ööl rahva keskel.

 Ja Joosua tõusis hommikul vara ning luges rahva üle. Siis läksid tema ja Iisraeli vanemad rahva ees üles Ai poole.

 Ja kõik sõjamehed, kes olid koos temaga, läksid üles, lähenesid ning jõudsid linna ette; nad lõid leeri üles Aist põhja poole, nende ja Ai vahel oli org.

 Siis ta võttis ligi viis tuhat meest ning pani need varitsema Peeteli ja Ai vahele, linnast lääne poole.

 Nõnda seati rahvas üles, kogu leer, mis oli linnast põhja pool, ja järelvägi linnast lääne pool; Joosua aga viibis sel ööl orus.

 Kui Ai kuningas seda nägi, siis tema ja kogu ta rahvas ruttas ja valmistus varakult, ja linna mehed läksid seatud ajal sõtta Iisraeli vastu Araba poole; aga ta ei teadnud, et tal linna taga olid varitsejad.

 Ja Joosua ja kogu Iisrael laskis end neist lüüa ning nad põgenesid kõrbe poole.

 Siis hüüti kokku kõik linnas olev rahvas neid taga ajama; ja nad ajasid taga Joosuat, aga nõnda meelitati nad linnast eemale.

 Aisse ja Peetelisse ei jäänud ainsatki meest, kes ei olnud läinud Iisraelile järele; nad jätsid linna lahti ja ajasid Iisraeli taga.

 Siis Issand ütles Joosuale: „Siruta oda, mis sul käes on, Ai poole, sest ma annan selle su kätte!” Ja Joosua sirutas oda, mis tal käes oli, linna poole.

 Siis varitsejad tõusid kiiresti oma paigast ja jooksid, niipea kui ta oli oma käe välja sirutanud, ja tungisid linna ning vallutasid selle ja süütasid ruttu linna tulega põlema.

 Ja kui Ai mehed pöördusid ümber ja vaatasid tagasi, ennäe, siis tõusis linnast suits taeva poole. Siis ei olnud neil enam jaksu põgeneda sinna ega tänna, sest see rahvas, kes põgenes kõrbe poole, pöördus ümber, tagaajajaile vastu.

 Kui Joosua ja kogu Iisrael nägi, et varitsejad olid linna vallutanud ja et linnast tõusis suits, siis pöördusid nad tagasi ja lõid Ai mehi, kellele tuldi linnast vastu, nõnda et nad jäid Iisraeli keskele: ühed olid siitpoolt ja teised sealtpoolt, kes lõid neid maha, kuni neile ei jäänud ainsatki põgenikku ega pääsenut.

 Ja nad võtsid Ai kuninga kinni elusana ning viisid ta Joosua juurde.

 Ja kui Iisrael oli tapnud kõik Ai elanikud väljal, kõrbes, kus nad neid taga ajasid, ja need kõik olid viimseni langenud mõõgatera läbi, siis pöördus kogu Iisrael Ai poole ja lõi seda mõõgateraga.

 Ja kõiki sel päeval langenuid, niihästi mehi kui naisi, oli kaksteist tuhat, kõik Ai elanikud, sest Joosua ei tõmmanud tagasi oma kätt, millega ta oda oli välja sirutanud, kuni kõik Ai elanikud olid hävitatud sootuks.

 Ainult karjad ja selle linna saagi riisus Iisrael enesele Issanda sõna peale, mille ta oli andnud Joosuale käsuna.

 Ja Joosua põletas ära Ai linna ning tegi selle igaveseks kivivaremeks, mahajäetuks kuni tänapäevani.

 Aga Ai kuninga ta poos puusse ja see jäi sinna kuni õhtuni; alles kui päike loojus, andis Joosua käsu ja laip võeti puust maha ning visati linna värava ette; ja tema peale kuhjati suur kivihunnik, mis on seal tänapäevani.