Simson ja Deliila

 Ja pärast seda armastas ta Soreki jõe ääres Deliila-nimelist naist.

 Siis vilistite vürstid tulid naise juurde ja ütlesid temale: „Meelita teda ja vaata, kus tal see suur jõud on ja kuidas me saaksime temast jagu ja teda kinni siduda, et teda alistada, siis anname igamees sulle tuhat ükssada hõbeseeklit!”

 Ja Deliila ütles Simsonile: „Räägi mulle, kus sul see suur jõud on ja millega tuleks sind siduda, et sind saaks alistada?”

 Simson vastas temale: „Kui mind seotakse seitsme toore loomakõõlusega, mis ei ole kuivanud, siis jään ma jõuetuks ja olen nagu iga muu inimene.”

 Siis vilistite vürstid tõid naisele seitse toorest loomakõõlust, mis ei olnud kuivanud, ja ta sidus teda nendega.

 Ja naise juures kambris istus varitseja. Kui naine ütles Simsonile: „Vilistid tulevad sulle kallale, Simson!”, siis ta rebis loomakõõlused katki, otsekui rebeneks takulõng, kui see nuusutab tuld; ja tema jõudu ei saadud teada.

 Ja Deliila ütles Simsonile: „Vaata, sa oled mind narrinud ja rääkinud mulle valet. Räägi nüüd ometi mulle, millega saab sind siduda!”

 Ta ütles siis temale: „Kui mind seotakse uute köitega, millega ei ole tööd tehtud, siis jään ma jõuetuks ja olen nagu muud inimesed.”

 Siis Deliila võttis uued köied ja sidus teda nendega ning ütles temale: „Vilistid tulevad sulle kallale, Simson!” Ja kambris istus varitseja; aga Simson kiskus köied oma käsivartelt katki nagu niidid.

 Ja Deliila ütles Simsonile: „Senini oled sa mind narrinud ja mulle valet rääkinud; avalda mulle, millega saab sind siduda!” Ja ta vastas temale: „Kui sa kood mu peast seitse juuksekiharat lõimedesse.”

 Siis ta lõi need lõksutiga kinni ja ütles temale: „Vilistid tulevad sulle kallale, Simson!” Kui Simson ärkas unest, siis kiskus ta välja soa ühes koe ja lõimedega.

 Ja Deliila ütles temale: „Kuidas sa võid öelda: Ma armastan sind, kui su süda ei ole minu juures? Juba kolm korda oled sa mind narrinud ega ole mulle avaldanud, kus su suur jõud on.”

 Ja sündis, kui ta iga päev teda oma kõnedega kitsikusse ajas ja temale peale käis, et ta hing tüdines surmani ja ta avas temale kogu oma südame ning ütles: „Habemenuga ei ole saanud mu pea ligi, sest ma olen emaihust alates eraldatud Jumalale. Kui mind pöetakse, siis mu jõud lahkub minust ja ma muutun jõuetuks ning olen nagu kõik muud inimesed.”

 Kui Deliila nägi, et Simson oli temale avanud kogu oma südame, siis läkitas ta vilistite vürstidele teate, öeldes: „Tulge nüüd, sest ta on mulle avanud kogu oma südame!” Ja vilistite vürstid tulid ta juurde ning tõid raha kaasa.

 Ta uinutas Simsonit oma põlvedel ja kutsus ühe mehe, kes pügas tema seitse juuksekiharat; ta nõrgestas Simsonit ja selle jõud lahkus temast.

 Ja Deliila ütles: „Vilistid tulevad sulle kallale, Simson!” Simson ärkas unest ja mõtles: „Ma lähen välja nagu ennegi ja raputan enese lahti!” Aga ta ei teadnud, et Issand oli temast lahkunud.

 Ja vilistid võtsid ta kinni ja torkasid tal silmad välja; ja nad viisid ta Assasse, aheldasid vaskahelatega ja ta pidi vangikojas jahvatama.

 Aga ta juuksed hakkasid jälle kasvama, pärast seda kui need olid pöetud.