Simsoni surm

 Ja vilistite vürstid kogunesid, et ohverdada suurt ohvrit oma jumalale Daagonile ja et olla rõõmsad, ja nad ütlesid: „Meie jumal on meie kätte andnud Simsoni, meie vaenlase.”

 Kui rahvas teda nägi, siis nad kiitsid oma jumalat, sest nad ütlesid: „Meie jumal on meie kätte andnud meie vaenlase, meie maa laastaja, kes lõi meist paljud maha.”

 Ja et nende süda oli rõõmus, siis nad ütlesid: „Kutsuge Simson, et ta meid lõbustaks!” Ja nad kutsusid Simsoni vangikojast ja ta tegi nalja nende ees; nad panid ta seisma sammaste vahele.

 Siis Simson ütles poisile, kes tal käest kinni hoidis: „Jäta mind, lase ma puudutan sambaid, millele hoone tugineb, et ma nende vastu saaksin nõjatuda!”

 Aga hoone oli täis mehi ja naisi, ja seal olid kõik vilistite vürstid; ja katusel oli Simsoni naljategemist vaatamas ligi kolm tuhat meest ja naist.

 Siis Simson hüüdis Issandat ja ütles: „Issand Jumal! Mõtle ometi minu peale ja tee mind tugevaks ainult veel selleks korraks, oh Jumal, et saaksin vilistitele ühe korraga kätte maksta oma mõlema silma eest!”

 Ja Simson haaras kinni kahest keskmisest sambast, millele hoone tugines, ja toetus neile, ühele parema ja teisele vasaku käega.

 Ja Simson ütles: „Surgu mu hing koos vilistitega!” Siis ta tõmbas enese võimsasti kummargile ja hoone langes vürstide ja kogu sees oleva rahva peale; ja nii oli surnuid, keda ta surres surmas, rohkem kui neid, keda ta oma elus oli surmanud.

 Siis tulid ta vennad ja kogu ta isa pere ja nad võtsid ta kaasa ning viisid ta Sora ja Estaoli vahele ja matsid ta seal tema isa Maanoahi hauda; ta oli Iisraelile kohut mõistnud kakskümmend aastat.