Joonatan maitseb mett, kuigi see oli keelatud

 Kuigi Iisraeli mehed olid sel päeval väga vaevatud, ometi vannutas Saul rahvast, öeldes: „Neetud olgu see mees, kes sööb leiba enne õhtut ja enne kui ma olen kätte maksnud oma vaenlastele!” Ja kogu rahvas ei maitsnud leiba.

 Aga kui kogu rahvas jõudis metsa, siis oli seal mesi maas.

 Kui rahvas läks metsa sisse, vaata, siis voolas seal mett, aga ükski ei tõstnud oma kätt suu juurde, sest rahvas kartis vannet.

 Joonatan ei olnud aga kuulnud, et tema isa rahvast oli vannutanud; seepärast ta sirutas kepi, mis tal käes oli, ja kastis selle otsa meekärjesse ning pani oma käe suhu: siis hakkasid ta silmad särama.

 Ent keegi rahva hulgast võttis sõna ja ütles: „Su isa vannutas rahvast kõvasti ja ütles: Neetud olgu mees, kes täna leiba sööb! Seepärast on rahvas nii väsinud.”

 Ja Joonatan ütles: „Mu isa saadab maa õnnetusse! Vaadake ometi, kuidas mu silmad säravad, sellepärast et ma maitsesin pisut seda mett!

 Palju parem oleks olnud, kui rahvas täna tõesti oleks söönud saagist, mida saadi oma vaenlastelt. Sest nüüd ei ole vilistite kaotus mitte suurenenud.”

 Sel päeval olid nad löönud vilisteid Mikmasist Ajjalonini ja rahvas oli väga väsinud.

 Seepärast kippus siis rahvas saagi kallale ja võttis lambaid, kitsi, veiseid ja vasikaid ja tappis need palja maa peal; ja rahvas sõi neid koos verega. 

 Aga Saulile anti teada ja üteldi: „Vaata, rahvas teeb pattu Issanda vastu, kui ta sööb koos verega.” Ja tema ütles: „Teie ei ole olnud truud. Veeretage nüüd mu juurde üks suur kivi!”

 Ja Saul ütles: „Minge laiali rahva sekka ja öelge neile: Igaüks toogu minu juurde oma härg ja lammas ja tapku need siin ning söögu; ärgu tehtagu pattu Issanda vastu, süües koos verega!” Ja sel ööl tõi kogu rahvast igaüks oma härja oma käega ja nad tapsid need seal.

 Ja Saul ehitas altari Issandale; see oli esimene altar, mille ta Issandale ehitas.

 Ja Saul ütles: „Lähme öösel vilistitele järele ja riisume neid kuni hommikuvalgeni; ärgem jätkem neist alles ühtainsatki!” Ja nemad vastasid: „Tee kõik, mis su silmis hea on!” Aga preester ütles: „Astugem siia Jumala ette!”

 Siis küsis Saul Jumalalt: „Kas pean minema vilistitele järele? Kas sa annad nad Iisraeli kätte?” Aga Issand ei vastanud temale sel päeval.

 Siis ütles Saul: „Tulge siia, kõik rahva juhid, uurige ja vaadake, kelle läbi on täna see patt sündinud!

 Sest nii tõesti kui elab Issand, kes Iisraeli on päästnud: kui see ka oleks mu poja Joonatani süü, siis peab ta surema!” Aga rahva hulgast ei vastanud ükski temale.

 Siis ütles Saul kogu Iisraelile: „Olge teie ühel pool, mina ja mu poeg Joonatan oleme teisel pool!” Ja rahvas vastas Saulile: „Tee, mis su silmis hea on!”

 Ja Saul ütles Issandale, Iisraeli Jumalale: „Anna tummim!” Siis langes liisk Joonatanile ja Saulile ning rahvas sai vabaks.

 Siis ütles Saul: „Heitke liisku minu ja mu poja Joonatani vahel!” Ja liisk langes Joonatanile.

 Ja Saul ütles Joonatanile: „Räägi mulle, mida sa oled teinud?” Ja Joonatan jutustas talle ning ütles: „Ma maitsesin tõesti minu käes olnud kepi otsaga pisut mett. Siin ma olen, valmis surema!”

 Siis ütles Saul: „Jumal tehku minuga ükskõik mida, aga sina pead surema, Joonatan!”

 Aga rahvas ütles Saulile: „Kas Joonatan peab surema, tema, kes on saavutanud selle suure võidu Iisraelis? Jäägu see kaugele! Nii tõesti kui Issand elab, ei tohi juuksekarvgi tema peast maha langeda, sest sel päeval tegi ta seda koos Jumalaga!” Nõnda päästis rahvas Joonatani surmast.