Gibeonlaste lepitamine
- 2Sm 21:1-14
- Toimumisaeg: umbes aastatel ~
- Asukoht: Jeruusalemm, Iisrael
- Asukoht: Jumala (Sauli) Gibea, Iisrael
- Asukoht: Jaabes, Jordaania
- Asukoht: Seela, Iisrael
- Tõlked: 1997 Piibel
- Isikud: Taavet, Mefiboset, Rispa
Lühikokkuvõte loost:
Iisraelis on kolm aastat nälg, ja Taavet küsib Issanda käest põhjuse.
Jumal ütleb, et süü on Saulil, kes tappis gibeonlased, kellega Iisrael oli teinud lepingu.
Taavet küsib gibeonlastelt, kuidas süüd lepitada; nad nõuavad Sauli seitsme järeltulija elu.
Mehed antakse neile ja hukatakse Gibeas; Rispa, Sauli liignaine, leinab poegi.
Pärast seda toob Taavet Sauli ja Joonatani luud ning matab nad Sauli isa Kiisi hauda — siis lakkab nälg.
Praktiline tähendus tänapäeva jaoks:
Mineviku patud ja ülekohtu tagajärjed võivad mõjutada tulevikku, kuni need saavad lahendatud.
Lepitus ja õiglane tegu toovad rahulepingu ja Jumala soosingu taastumise.
Tõeline austus surnute vastu on osa rahu ja õigluse taastamisest.
Juhi ülesanne on otsida mitte ainult põhjuseid, vaid ka jumalikku lahendust rahva kannatustele.
Ja Taaveti päevil oli kolm aastat nälg, aasta aasta järel. Siis otsis Taavet Issanda palet ja Issand ütles: „See on Sauli ja tema veresüüga soo pärast, et ta surmas gibeonlasi.”
Siis kutsus kuningas gibeonlased ja rääkis nendega. Gibeonlased ei olnud Iisraeli laste hulgast, vaid olid emorlastest järele jäänud; ja kuigi Iisraeli lapsed olid neile vandunud, oli Saul oma õhinas Iisraeli laste ja Juuda pärast püüdnud neid maha lüüa.
Ja Taavet ütles gibeonlastele: „Mida peaksin teile tegema ja millega saaksin teid lepitada, et te õnnistaksite Issanda pärisosa?”
Ja gibeonlased vastasid temale: „Meil pole tarvis hõbedat ega kulda Saulilt ja tema soolt, ega ole meil tarvis kedagi Iisraelis surmata.” Aga ta küsis: „Mida te nõuate, et ma teeksin teie heaks?”
Siis nad vastasid kuningale: „Mehe, kes tahtis teha meile lõpu ja kes kavatses meid hävitada, et meil ei oleks olnud paigalejäämist kogu Iisraeli maa-alal, tema poegadest antagu meile seitse meest ja me poome nad Issandale Issanda valitu Sauli Gibeas!” Ja kuningas ütles: „Ma annan.”
Aga kuningas andis armu Mefibosetile, Sauli poja Joonatani pojale, Issanda vande pärast, mis oli nende vahel, Taaveti ja Sauli poja Joonatani vahel.
Ja kuningas võttis Ajja tütre Rispa kaks poega, keda too oli Saulile ilmale toonud, Armoni ja Mefiboseti, ja Sauli tütre Meerabi viis poega, keda too oli ilmale toonud Adrielile, meholatlase Barsillai pojale, ja andis need gibeonlaste kätte; ja nemad poosid need mäe peal Issanda ees. Nõnda langesid need seitse ühekorraga ja nad surmati esimesil lõikuse päevil odralõikuse alguses.
Siis võttis Rispa, Ajja tütar, kotiriide ja laotas selle enesele kalju peale lõikuse algusest, kuni vesi sadas taevast nende peale; ja ta ei lasknud nende kallale taeva linde päeval ega metsloomi öösel.
Kui Taavetile jutustati, mida Ajja tütar Rispa, Sauli liignaine, oli teinud, siis Taavet läks ja võttis Sauli luud ja tema poja Joonatani luud Gileadi Jaabesi kodanikelt, kes olid need varastanud Beet-Saani väljakult, kuhu vilistid olid need riputanud päeval, mil vilistid Sauli Gilboas maha lõid.
Ja ta tõi sealt üles Sauli luud ja tema poja Joonatani luud; ja nad koristasid poodute luud.
Siis nad matsid Sauli ja tema poja Joonatani luud Benjamini maale Seelasse tema isa Kiisi hauda. Ja nad tegid kõik, mida kuningas käskis; ja pärast seda võttis Jumal kuulda maa palveid.
Loe ka teisi lugusid:
Vali temaatika järgi
SUURED TEEMAD:
Õiglus ja lepituse vajadus.
Jumala truudus lepingutele.
Süü ja vastutuse põlvkondlik mõju.
Rahva taastamine pärast pattulangemist.
MOTIIVID / SISULISED ELEMENDID:
Gibeonlased – lepingurahvas, kelle vastu Saul tegi ülekohut.
Nälg – Jumala märk, mis paljastab lahendamata süü.
Rispa – ema truudus ja inimlik valu õigluse keskel.
Matmine – rahu ja lepingu taastamise sümbol Jumala ja rahva vahel.
