Kui Saalomon oli valmis saanud Issanda koja ja kuningakoja, ja kui kõik, mida Saalomon oli tahtnud teha Issanda kojas ja oma kojas, oli korda läinud, siis ilmutas Issand ennast öösel Saalomonile ja ütles temale: „Ma olen kuulnud su palvet ja olen valinud selle paiga enesele ohvrikojaks.

 Vaata, kui ma sulen taeva, nõnda et vihma ei saja, ja vaata, kui ma käsin rohutirtse maa paljaks süüa, või kui ma läkitan oma rahva kallale katku, ja kui siis minu rahvas, kellele on pandud minu nimi, alandab ennast ja nad palvetavad ja otsivad minu palet ning pöörduvad oma kurjadelt teedelt, siis ma kuulen taevast ja annan andeks nende patu ning säästan nende maa.

 Nüüd on mu silmad lahti ja mu kõrvad panevad tähele palvetamist selles paigas.

 Nüüd olen ma valinud ja pühitsenud selle koja, et minu nimi oleks seal igavesti. Mu silmad ja mu süda on seal iga päev.

 Ja kui sina käid mu palge ees, nõnda nagu käis su isa Taavet, ja teed kõike, mida ma sind käsin, ja pead mu määrusi ja seadlusi, siis ma kinnitan su kuningriigi aujärje, nõnda nagu ma tegin lepingu su isa Taavetiga, öeldes: Sul ei puudu mees, kes valitseb Iisraeli üle!

 Aga kui te taganete ja hülgate mu seadlused ja mu käsud, mis ma teile olen andnud, ja lähete ning teenite teisi jumalaid ja kummardate neid,

 siis ajan ma seesugused välja oma maalt, mille ma neile olen andnud, ja koja, mille ma olen pühitsenud oma nimele, heidan ma ära oma palge eest ning teen selle kõnekäänuks ja pilkesõnaks kõigi rahvaste keskel.

 Ja kui kõrge see koda ka oli, ometi kohkub igaüks, kes sellest mööda läheb, ja küsib: Mispärast talitas Issand nõnda selle maa ja selle kojaga?

 Ja siis vastatakse: Sellepärast, et nad jätsid maha Issanda, oma vanemate Jumala, kes tõi nad ära Egiptusemaalt, ja haarasid teiste jumalate järele ning kummardasid ja teenisid neid. Sellepärast on ta lasknud nende peale tulla kogu selle õnnetuse.”