Kolm aastat elati nõnda, et Süüria ja Iisraeli vahel ei olnud sõda.

 Aga kolmandal aastal läks Juuda kuningas Joosafat Iisraeli kuninga juurde.

 Ja Iisraeli kuningas ütles oma sulastele: „Te ju teate, et Gileadi Raamot on meie oma, aga meie ei tee midagi, et võtta see ära Süüria kuninga käest!”

 Ja ta küsis Joosafatilt: „Kas tuled koos minuga sõtta Gileadi Raamoti pärast?” Ja Joosafat vastas Iisraeli kuningale: „Nagu sina, nõnda mina, nagu sinu rahvas, nõnda minu rahvas, nagu sinu hobused, nõnda minu hobused.”

 Aga Joosafat ütles Iisraeli kuningale: „Küsi ometi enne Issanda sõna!”

 Siis Iisraeli kuningas kogus kokku prohvetid, ligi nelisada meest, ja küsis neilt: „Kas ma võin minna sõdima Gileadi Raamoti vastu või pean loobuma?” Ja nad vastasid: „Mine, ja Issand annab selle kuninga kätte!”

 Aga Joosafat küsis: „Kas ei ole siin veel mõnda Issanda prohvetit, et saaksime temalt küsida?”

 Ja Iisraeli kuningas vastas Joosafatile: „On küll veel üks mees, kellelt saaks küsida Issanda nõu. Aga mina vihkan teda, sest ta ei kuuluta mulle head, küll aga halba. See on Miika, Jimla poeg.” Aga 

Joosafat ütles: „Kuningas ärgu rääkigu nõnda!”

 Siis Iisraeli kuningas kutsus ühe hoovkondlase ja ütles: „Kähku siia Miika, Jimla poeg!”

 Iisraeli kuningas ja Juuda kuningas Joosafat istusid kumbki oma aujärjel, mantlid seljas, rehepeksu väljakul Samaaria värava suus, ja kõik prohvetid kuulutasid nende ees.

 Sidkija, Kenaana poeg, oli teinud enesele raudsarved ja ütles: „Nõnda ütleb Issand: Nendega pead sa puskima süürlasi, kuni nad on hävitatud!”

 Ja kõik prohvetid kuulutasid sedasama ning ütlesid: „Mine Gileadi Raamotisse ja see õnnestub sul, sest Issand annab selle kuninga kätte!”

 Ja käskjalg, kes oli läinud Miikat kutsuma, rääkis temaga ning ütles: „Vaata ometi, prohvetite sõnad on nagu ühest suust kuningale head; olgu siis sinugi sõnad nagu ühel nende hulgast ja räägi head!”

 Aga Miika vastas: „Nii tõesti kui Issand elab, mina räägin, mis Issand mulle ütleb.”

 Ja kui ta tuli kuninga juurde, siis ütles kuningas temale: „Miika! Kas me võime minna sõdima Gileadi vastu või peame loobuma?” 

Ja ta vastas temale: „Mine, ja see õnnestub sul, sest Issand annab selle kuninga kätte!”

 Aga kuningas ütles temale: „Mitu korda ma pean sind vannutama, et sa ei räägiks mulle muud kui ainult tõtt Issanda nimel?”

 Siis ta ütles: 

„Ma nägin kogu Iisraeli hajali olevat mägedel
nagu lambad, kellel ei ole karjast.

Ja Issand ütles: Neil pole isandaid.
Igaüks pöördugu rahuga koju!”

 Siis ütles Iisraeli kuningas Joosafatile: „Eks ma öelnud sulle, et ta ei kuuluta mulle head, küll aga halba!”

 Aga Miika ütles: „Seepärast kuule Issanda sõna! Ma nägin Issandat istuvat oma aujärjel ja kogu taeva sõjaväe seisvat ta juures temast paremal ja vasakul pool.

 Ja Issand ütles: Kes tahaks ahvatleda Ahabit, et ta läheks ja langeks Gileadi Raamotis? Siis rääkis üks nii ja teine rääkis naa.

 Aga üks vaim tuli ja seisis Issanda ees ning ütles: Mina ahvatlen teda! Ja Issand küsis temalt: Kuidas?

 Ja ta vastas: Ma lähen ja olen valevaim kõigi ta prohvetite suus. Siis ütles Issand: Sina oled ahvatleja ja küllap sa suudad. 

Mine ja tee nõnda!

 Ja nüüd, vaata, Issand on pannud valevaimu kõigi nende sinu prohvetite suhu ja Issand on kuulutanud sulle halba.”

 Siis astus ligi Sidkija, Kenaana poeg, ja lõi Miikat põse pihta ning küsis: „Missugust teed on Issanda Vaim minust läinud sinusse rääkima?”

 Ja Miika vastas: „Vaata, sa näed seda päeval, kui sa pead minema kambrist kambrisse, et ennast peita!”

 Siis ütles Iisraeli kuningas: „Võta Miika ja vii ta tagasi linnapealik Aamoni ja kuningapoeg Joase juurde ning ütle: Nõnda ütleb kuningas: Pange ta vangikotta ja toitke teda hädapäraselt leiva ja veega, kuni ma rahuga tagasi tulen!”

 Aga Miika ütles: „Kui sa tõesti rahuga tagasi tuled, siis ei ole Issand minu läbi rääkinud.” Ja ta ütles veel: „Kuulge, kõik rahvad!”

 Ja Iisraeli kuningas ja Juuda kuningas Joosafat läksid üles Gileadi Raamotisse.

 Ja Iisraeli kuningas ütles Joosafatile: „Mina panen sõtta minnes teised riided selga, aga sina kanna oma riideid!” Ja Iisraeli kuningas pani teised riided selga ning läks sõtta.

 Aga Süüria kuningas oli andnud käsu sõjavankrite pealikuile, neid oli tal kolmkümmend kaks, ja oli öelnud: „Ärge tapelge mitte ühegi muu, vähema või suurema vastu kui üksnes Iisraeli kuninga vastu!”

 Kui siis sõjavankrite pealikud nägid Joosafatti, ütlesid nad: „See on kindlasti Iisraeli kuningas.” Ja nad pöördusid tema vastu sõdima. Siis Joosafat hakkas kisendama.

 Kui sõjavankrite pealikud nägid, et see ei olnudki Iisraeli kuningas, siis nad pöördusid tagasi tema järelt.

 Aga keegi mees, kes oli huupi oma ammu vinna tõmmanud, tabas Iisraeli kuningat rihmade ja soomustuse vahele. Siis kuningas ütles oma sõjavankri juhile: „Pööra ümber ja vii mind võitlusest välja, sest ma olen haavatud!”

 Kuid taplus ägenes sel päeval üha ja kuningas pidi jääma vankrisse süürlaste vastu, aga õhtul ta suri; ja haavast oli veri voolanud vankri põhja.

 Päikeseloojakul käis hädakisa läbi leeri. Öeldi: „Iga mees oma linna! Iga mees oma maale!”

 Nõnda suri kuningas ja viidi Samaariasse; ja kuningas maeti Samaariasse.

 Ja kui vankrit loputati Samaaria tiigi ääres, siis lakkusid koerad tema verd ja hoorad pesid end selles, nagu oli olnud Issanda sõna, mis ta oli öelnud.

 Ja mis veel tuleks öelda Ahabist ja kõigest, mis ta tegi, ja elevandiluukojast, mille ta ehitas, ja kõigist linnadest, mis ta ehitas, eks sellest ole kirjutatud Iisraeli kuningate Ajaraamatus?

 Ja Ahab läks magama oma vanemate juurde ja tema poeg Ahasja sai tema asemel kuningaks.