Ja Assuri kuningas laskis rahvast tulla Paabelist, Kuutast, Avvast, Hamatist ja Sefarvaimist ning asustas nad Samaaria linnadesse Iisraeli laste asemele; ja nemad pärisid Samaaria ning elasid selle linnades.

 Aga oma sinnaasumise alguses ei kartnud nad Issandat; siis läkitas Issand nende sekka lõvisid, kes neid tapsid.

 Ja Assuri kuningale räägiti ning öeldi: „Rahvad, keda sa viisid võõrsile ja asustasid Samaaria linnadesse, ei tunne maa Jumala õigust; seepärast on ta läkitanud nende sekka lõvisid, ja vaata, need surmavad neid, sellepärast et nad ei tunne maa Jumala õigust.”

 Siis Assuri kuningas andis käsu, öeldes: „Viige sinna üks neist preestritest, keda te sealt olete ära toonud; ta mingu ja elagu seal ning õpetagu neile maa Jumala õigust!”

 Nii tuli üks preestritest, keda nad olid viinud Samaariast võõrsile, ja asus Peetelisse ning õpetas neid, kuidas nad pidid Issandat kartma.

 Aga iga rahvas valmistas oma jumalad ja nad paigutasid need ohvriküngaste kodadesse, mis samaarlased olid teinud, iga rahvas oma linna, kus nad elasid.

 Nii tegid Paabeli mehed Sukkot-Benoti, Kuuta mehed Neergali ja Hamati mehed Ašima; avvilased tegid Nibhasi ja Tartaki, ja sefarvaimlased põletasid oma lapsi tules Adrammelekile ja Anammelekile, Sefarvaimi jumalaile.

 Nad kartsid küll ka Issandat, aga seadsid endile iseeneste hulgast ohvriküngaste preestreid, kes nende eest ohverdasid ohvriküngaste kodades.

 Nad kartsid Issandat, aga teenisid oma jumalaid nende rahvaste viisil, kelle keskelt nad olid toodud võõrsile.

 Tänapäevani teevad nad endiste viiside järgi: nad ei karda Issandat ja nad ei tee nende määruste ja viiside, ei Seaduse ega käskude järgi, mis Issand andis Jaakobi lastele, kellele ta pani nimeks Iisrael.

 Issand oli teinud nendega lepingu ja oli neid käskinud, öeldes: „Te ei tohi karta ega kummardada teisi jumalaid, samuti ei tohi te neid teenida ega neile ohverdada, vaid Issandat, kes tõi teid Egiptusemaalt ära suure jõuga ja väljasirutatud käsivarrega, peate te kartma ja kummardama, ja te peate temale ohverdama!

 Neid määrusi ja seadlusi ja Seadust ja käske, mis ta teile on kirja pannud, peate te hoolsasti täitma kogu oma eluaja, aga muid jumalaid ei tohi te karta!

 Lepingut, mille ma teiega tegin, ärge unustage! Ärge kartke muid jumalaid, vaid kartke Issandat, oma Jumalat, siis ta päästab teid kõigi teie vaenlaste käest!”

 Aga nemad ei kuulanud, vaid talitasid oma endisel viisil.

 Ja need rahvad kartsid küll Issandat, aga nad teenisid samuti oma nikerdatud kujusid; ka nende lapsed ja nende laste lapsed teevad veel tänapäevalgi nõnda, nagu nende vanemad olid teinud.