Juuda kuningas Sidkija
- 2Kn 24:18-20
- 2Aj 36:11-16
- Jr 52:1-3
- Toimumisaeg: umbes aastatel ~
- Asukoht: Jeruusalemm, Iisrael
- Tõlked: 1997 Piibel
- Isikud: Sidkija, Jeremija (prohvet), Nebukadnetsar
Lühikokkuvõte loost:
Sidkija saab 21-aastaselt Juuda kuningaks ja valitseb Jeruusalemmas 11 aastat.
Ta ei tee seda, mis on õige Issanda silmis, samuti nagu tema eelkäijad.
Sidkija mässab Paabeli kuninga Nebukadnetsari vastu, kuigi on talle vandega truudust tõotanud.
Prohvetite kaudu hoiatab Issand rahvast, kuid kuningas ja rahvas paaduvad ega kuula.
Issanda viha Juuda vastu kasvab selle viimase põlvkonna süü pärast ning lugu valmistab ette Jeruusalemma langemise.
Praktiline tähendus tänapäeva jaoks:
Tühi religioon ei päästa – Jumala sõna kuulmata jätmine viib tühjusesse ka siis, kui templid ja vormid püsivad.
Murtud lubadused loovad hävingut – lubaduse kerge murdmine toob sageli kaasa tagajärgi, mida ei saa enam tagasi pöörata.
Nõuannete eiramine teeb südame kõvaks – kui inimene järjepidevalt eirab hoiatust, kaob ka võime õiget teed märgata.
Juhtide valikud mõjutavad kogu rahvast – Sidkija rumalus ja kangekaelsus tõid kannatuse kõigile tema alluvatele.
Sidkija oli kuningaks saades kakskümmend üks aastat vana ja ta valitses Jeruusalemmas üksteist aastat; ta ema nimi oli Hamutal, Jeremija tütar Libnast.
Tema tegi kurja Issanda silmis, kõigiti nõnda, nagu Joojakim oli teinud.
Jah, Issanda vihastamiseks sündis see nõnda Jeruusalemmas ja Juudas, kuni ta heitis nad ära oma palge eest.
Sidkija oli kuningaks saades kakskümmend üks aastat vana ja ta valitses Jeruusalemmas üksteist aastat.
Tema tegi kurja Issanda, oma Jumala silmis; ta ei alandanud ennast prohvet Jeremija ees, kes rääkis Issanda käsul.
Ta hakkas vastu ka kuningas Nebukadnetsarile, kes teda oli vannutanud Jumala juures; ja tema tegi oma kaela kangeks ja südame kõvaks ega pöördunud Issanda, Iisraeli Jumala poole.
Nõndasamuti ka kõik Juuda vürstid, preestrid ja rahvas lisasid üha üleastumisi paganate igasugu jäleduste eeskujul ja rüvetasid Issanda koja, mille ta Jeruusalemmas oli pühitsenud.
Ja Issand, nende vanemate Jumal, läkitas neile korduvalt sõna oma käskjalgade kaudu, sest ta tahtis säästa oma rahvast ja oma eluaset.
Aga nad pilkasid Jumala käskjalgu, põlgasid tema sõnu ja tegid nalja tema prohvetitega, kuni Issanda viha tõusis oma rahva vastu, nõnda et enam ei olnud abi.
Sidkija oli kuningaks saades kakskümmend üks aastat vana ja ta valitses Jeruusalemmas üksteist aastat; ta ema nimi oli Hamutal, Jeremija tütar Libnast.
Ta tegi kurja Issanda silmis, just nagu Joojakim oli teinud.
Jah, mis sündis Jeruusalemmas ja Juudas, põhjustas Issanda viha, kuni ta heitis need ära oma palge eest.
Loe ka teisi lugusid:
Vali temaatika järgi
SUURED TEEMAD:
Südame paadumus – Sidkija ei olnud lihtsalt nõrk, vaid keeldus sihilikult kuulamast Jumala antud hoiatusi.
Truudusetus ja mäss – nii Jumala kui Paabeli vastu; kahepoolne truudusetus tõi kahekordse hävingu.
Prohvetlikud hoiatused – Issand rääkis „vara ja hilja“, kuid rahvas põlgas tema saadikuid.
Issanda kohtuotsus – see lugu on moraalne eellugu Jeruusalemma hävitamisele ja vangipõlvele.
MOTIIVID / SISULISED ELEMENDID:
„Ei kuulanud” – korduv motiiv kõigis kolmes kirjapanekus.
Vanne ja truudus – Sidkija murdis Nebukadnetsarile antud vandetõotuse, mis rõhutab tema süü raskust.
Prohvetite põlgamine – rahvas naeris kuulutajaid, pilkas Jumala sõna ja hülgas lepingu.
Lõpliku kohtu lähedus – need salmid kujutavad vaikset, kuid vältimatut liikumist Jeruusalemma langemise poole.
