Juuda kuningas Abija
- 1Kn 15:1-8
- 2Aj 13:1-23
- Toimumisaeg: umbes aastatel ~
- Asukoht: Jeruusalemm, Iisrael
- Asukoht: Semaraim, Efraimi mäestik, Iisrael
- Asukoht: Peetel, Iisrael
- Asukoht: Jesan, Iisrael
- Asukoht: Efron, Iisrael
- Tõlked: 1997 Piibel
- Isikud: Abija/Abijam, Jerobeam, Aasa
Lühikokkuvõte loost:
Abija saab Juuda kuningaks ja seisab silmitsi sõjalise vastasseisuga Iisraeli kuninga Jerobeamiga.
Enne lahingut peab Abija kõne, meenutades Issanda lepingut Taavetiga ja Jerobeami usulist kõrvalekaldumist.
Juuda toetub Issandale, samal ajal kui Iisrael püüab sõjaliselt üle kavaldada.
Issand annab Juudale võidu; Abija valitsusaeg jääb lühikeseks, kuid märgiliseks.
Praktiline tähendus tänapäeva jaoks:
Usuline truudus ei ole pelk sõnakõlks, vaid nähtav valik kriitilistel hetkedel.
Enesekindlus, mis ei toetu Jumalale, võib osutuda tühiseks ka suure ülekaalu korral.
Mineviku lepingute ja väärtuste meenutamine aitab teha õigeid otsuseid olevikus.
Võit ei tähenda alati täiuslikku elu, vaid Issanda ustavust keset puudulikkust.
Ja kuningas Jerobeami, Nebati poja kaheksateistkümnendal aastal sai Juuda kuningaks Abijam.
Tema valitses Jeruusalemmas kolm aastat; ta ema nimi oli Maaka, Abisalomi tütar.
Tema käis kõigis oma isa pattudes, mis too enne teda oli teinud; tema süda ei olnud siiras Issanda, oma Jumala vastu, nagu oli olnud ta isa Taaveti süda.
Aga Taaveti pärast andis Issand, tema Jumal, temale Jeruusalemmas lambi, tõstes ta järglaseks tema poja ja jättes Jeruusalemma püsima, sest Taavet oli teinud, mis õige oli Issanda silmis, ega olnud kogu oma eluaja lahkunud kõigest sellest, mis ta temale oli käskinud, välja arvatud hett Uurija lugu.
Rehabeami ja Jerobeami vaheline sõda kestis ka veel kogu ta eluaja.
Ja mis veel tuleks öelda Abijamist ja kõigest, mis ta tegi, eks sellest ole kirjutatud Juuda kuningate Ajaraamatus? Abijami ja Jerobeami vahel oli sõda.
Ja Abijam läks magama oma vanemate juurde ja ta maeti Taaveti linna. Ja tema poeg Aasa sai tema asemel kuningaks.
Kuningas Jerobeami kaheksateistkümnendal aastal sai Abija Juuda kuningaks.
Ta valitses Jeruusalemmas kolm aastat; ta ema nimi oli Miikaja, Uurieli tütar Gibeast. Aga Abija ja Jerobeami vahel oli sõda.
Ja Abija alustas sõda sangarite väega, neljasaja tuhande valitud mehega, aga Jerobeam rivistas tapluseks tema vastu kaheksasada tuhat valitud meest, sõjakangelast.
Ja Abija tõusis Semaraimi mäele, mis on Efraimi mäestikus, ja ütles: „Kuulge mind, Jerobeam ja kogu Iisrael!
Kas te ei tea, et Issand, Iisraeli Jumal, on andnud Taavetile ja tema poegadele valitsuse Iisraeli üle igaveseks ajaks nagu soolaosaduse?
Aga Jerobeam, Nebati poeg, Taaveti poja Saalomoni sulane, on tõusnud ja oma isandale vastu hakanud.
Tema juurde kogunes tühiseid, kõlvatuid mehi, ja need olid üle Rehabeamist, Saalomoni pojast, kuna Rehabeam oli noor ja arglik ega suutnud ennast nende vastu maksma panna.
Ja nüüd mõtlete teie endid maksma panna Issanda kuningriigi vastu, mis on Taaveti poegade käes, sellepärast et teid on suur hulk ja teie poolt on kuldvasikad, mis Jerobeam on teinud teile jumalaiks!
Kas te pole mitte ära ajanud Issanda preestreid, Aaroni poegi, ja leviite, ja endile ise preestreid teinud nagu teiste maade rahvad? Igaüks, kes tuli härjavärsi ja seitsme jääraga oma kätt täitma, sai preestriks neile, kes pole jumalad.
Aga meie Jumal on Issand ja meie ei ole teda maha jätnud!
Aaroni pojad teenivad preestritena Issandat ja leviidid on ametis.
Nad ohverdavad Issandale igal hommikul ja õhtul põletusohvreid ja healõhnalisi suitsutusrohte; nad seavad leivad puhta laua peale ja süütavad igal õhtul kuldlambijala lambid põlema. Sest me täidame Issanda, meie Jumala antud kohustusi, teie olete aga tema maha jätnud!
Ja vaata, koos meiega, kõige ees on Jumal ja tema preestrid ja märgupasunad, mis teie vastu hüüavad. Iisraeli lapsed, ärge võidelge Issanda, oma vanemate Jumala vastu, sest see teil ei õnnestu!”
Aga Jerobeam oli lasknud varitsejad ringi minna, et need läheksid neile tagant kallale; nad ise olid juudalaste ees, kuna varitsejad olid nende taga.
Kui juudalased pöördusid, vaata, siis oli neil võitlus eest ja tagant. Nad kisendasid Issanda poole ja preestrid puhusid pasunaid.
Ja Juuda mehed tõstsid sõjakisa. Ja sündis, et kui Juuda mehed sõjakisa tõstsid, siis lõi Jumal Jerobeami ja kogu Iisraeli maha Abija ja Juuda ees.
Ja Iisraeli lapsed põgenesid Juuda eest, aga Jumal andis nad tema kätte.
Abija ja ta rahvas lõid neid suuresti ja Iisraelist langes mahalööduina viissada tuhat valitud meest.
Nõnda alandati seekord Iisraeli lapsed; juudalased aga panid endid maksma, sest nad toetusid Issandale, oma vanemate Jumalale.
Ja Abija ajas Jerobeami taga ning vallutas temalt linnad: Peeteli ja selle tütarlinnad, Jesana ja selle tütarlinnad, Efroni ja selle tütarlinnad.
Jerobeam aga ei saanud Abija päevil enam jõudu koguda, sest Issand lõi teda, nõnda et ta suri.
Aga Abija sai vägevaks. Ta võttis enesele neliteist naist ja temale sündis kakskümmend kaks poega ja kuusteist tütart.
Ja muud Abija lood, tema teod ja sõnad, on kirja pandud prohvet Iddo „Seletustes”.
Siis Abija läks magama oma vanemate juurde ja ta maeti Taaveti linna. Ja tema poeg Aasa sai tema asemel kuningaks. Tema päevil oli maal kümme aastat rahu.
Loe ka teisi lugusid:
Vali temaatika järgi
SUURED TEEMAD:
Taaveti lepingu kestvus
Tõeline ja vale jumalateenistus
Issand kui sõja ja ajaloo juhtija
Truude ja kõrvalekaldujate vastandus
MOTIIVID / SISULISED ELEMENDID:
Kuninglik kõne enne lahingut
Preestrid, Aaroni pojad, ja leviidid kui seadusliku teenistuse kandjad
Jumala poole hüüdmine hädahetkel
Jumalik sekkumine inimliku nõrkuse keskel
