Ja Asarja, Oodedi poja peale tuli Jumala Vaim.

 Ta läks välja Aasale vastu ja ütles temale: „Kuulge mind, Aasa ja kogu Juuda ja Benjamin! Issand on teiega, kui teie olete temaga, ja kui te otsite teda, siis te leiate tema; aga kui te tema maha jätate, siis jätab tema teid maha!

 Kaua aega ei olnud Iisraelil tõsist, Jumalat õpetavat preestrit ega Seadust.

 Aga kui temal kitsas käes oli, siis ta pöördus Issanda, Iisraeli Jumala poole. Ja nad otsisid teda ning leidsid ta.

 Neil aegadel ei olnud rahu minejal ega tulijal, sest suur segadus valitses kõigi maade elanike hulgas.

 Rahvas purustas rahvast ja linn linna, sest Jumal tegi nad rahutuks kõiksugu hädade läbi.

 Aga teie olge vahvad ja ärge laske oma käsi lõdvaks, sest teie tööl on tasu!”

 Kui Aasa kuulis neid sõnu ja prohvet Oodedi kuulutust, siis ta võttis julguse ja kõrvaldas jäledused kogu Juuda ja Benjamini maalt, samuti linnadest, mis ta Efraimi mäestikus oli vallutanud, ja uuendas Issanda altari, mis oli Issanda eeskoja ees.

 Ja ta kogus kokku Juuda ja Benjamini, ja need, kes olid võõrastena nende juures Efraimist, Manassest ja Siimeonist, sest Iisraelist olid paljud tulnud üle tema poole, kui nad nägid, et Issand, tema Jumal, oli temaga.

 Nad kõik kogunesid Jeruusalemma kolmandas kuus, Aasa valitsemise viieteistkümnendal aastal, ja nad ohverdasid sel päeval Issandale saagist, mis nad olid toonud, seitsesada veist ning seitse tuhat lammast ja kitse.

 Ja nad võtsid endile kohustuse, et nad otsivad Issandat, oma vanemate Jumalat, kõigest oma südamest ja kõigest oma hingest, ja et igaüks, kes ei otsi Issandat, Iisraeli Jumalat, tuleb surmata, olgu väike või suur, mees või naine.

 Ja nad andsid Issandale vande valju hääle ja hõiskamisega, pasunate ja sarvedega.

 Ja kogu Juuda rõõmustas vande pärast, sest nad olid vandunud kõigest südamest; ja nad otsisid teda tõesti hea meelega ning leidsid ta. Ja Issand andis neile ümberkaudu rahu.

 Ja kuningas Aasa kõrvaldas isegi oma vanaema Maaka kui valitsejanna, sellepärast et too oli teinud Ašera häbikuju; Aasa hävitas tema häbikuju, purustas selle ja põletas Kidroni jõe ääres.

 Aga ohvrikünkad ei kadunud Iisraelist; ometi oli Aasa süda siiras kogu ta eluaja.

 Ta viis Jumala kotta oma isa pühitsetud annid ja mis ta ise pühitses: hõbeda, kulla ja riistad.

 Sõda ei olnud kuni Aasa kolmekümne viienda valitsemisaastani.