Kui see oli korda saadetud, siis astusid mu juurde vürstid, öeldes: „Iisraeli rahvas ning preestrid ja leviidid ei ole endid eraldanud teiste maade rahvaist ja nende jäledustest – kaananlastest, hettidest, perislastest, jebuuslastest, ammonlastest, moabidest, egiptlastest ja emorlastest, sest nad on nende tütreist võtnud naisi enestele ja oma poegadele, ja nõnda on püha seeme segunenud teiste maade rahvastega. 

Aga vürstide ja eestseisjate käsi on selles jumalavallatuses esimene olnud.”

 Kui ma sellest asjaolust kuulsin, siis ma käristasin lõhki oma riided ja ülekuue, katkusin oma juukseid ja habet ning istusin masendunult.

 Ja minu juurde kogunesid kõik, kes kartsid Iisraeli Jumala sõnu vangide jumalavallatuse pärast, mina aga istusin masendunult kuni õhtuse ohvrini.

Esra palve
Esr 9:5-15

 Aga õhtuse ohvri ajal tõusin ma oma alandusest; lõhkikäristatud riideis ja ülekuues langesin ma põlvili ja sirutasin käed Issanda, oma Jumala poole ning ütlesin: „Mu Jumal! Ma häbenen ja mul on piinlik tõsta oma palet sinu poole, mu Jumal! Sest meie pahateod ulatuvad meil üle pea ja meie süü on tõusnud taevani.

 Oma vanemate päevist kuni tänapäevani oleme me suured süüdlased, ja meie pahategude pärast on meid, meie kuningaid ja meie preestreid antud teiste maade kuningate kätte, mõõga kätte, vangideks ja riisutavaiks, ja meie näod on olnud täis häbi nagu tänagi.

 Nüüd on küll üürikeseks silmapilguks Issandalt, meie Jumalalt, meile arm osaks saanud, et ta meile on jätnud pääsenuid ja on meile andnud vaia oma pühas paigas, et meie Jumal saaks valgustada meie silmi ja anda meile pisut elu meie orjuses.

 Sest orjad me oleme, aga meie orjuseski ei ole meie Jumal meid hüljanud, vaid on oma helduse meie poole pööranud Pärsia kuningate ees, et meid elustada meie Jumala koja püstitamiseks ja selle varemete ülesehitamiseks, ja et anda meile kaitsemüür Juudamaal ja Jeruusalemmas.

 Ja nüüd, meie Jumal, mida peaksime selle peale ütlema, et me oleme hüljanud sinu käsud, mis sa andsid oma sulaste, prohvetite läbi, öeldes:Maa, mida te lähete pärima, on rüvetatud teiste maade rahvaste jäleduste pärast, millega nad selle oma rüveduses on täitnud äärest ääreni.

 See on põhjuseks, miks te ei tohi anda oma tütreid nende poegadele ega võtta nende tütreid oma poegadele; ja te ei tohi iialgi otsida nende õnne ja heaolu, et võiksite saada tugevaks ja süüa maa headusest ning jätta see oma lastele igaveseks pärandiks!

 Ja pärast kõike seda, mis meie peale on tulnud meie kurjade tegude ja meie suure süü tõttu – ometi oled sina, meie Jumal, arvestanud meie pahateod vähemaks ja oled meile andnud pääsenuid, 

nagu need -, kas peaksime jälle tühistama su käsud ja saama langudeks nende jäledate rahvastega? Kas sa mitte ei vihastu lõplikult meie peale, nõnda et ükski ei jää üle ega pääse?

 Issand, Iisraeli Jumal, sina oled õiglane, seetõttu on täna meist veel pääsenuid järele jäänud. Vaata, me oleme sinu ees oma süüga, kuigi selle tõttu ei võiks ükski seista sinu ees.”

Võõrad naised ja lapsed saadetakse ära
Esr 10:1-17

 Ja kui Esra nõnda palvetas ja tunnistas, nuttes ja maha heites Jumala koja ees, kogunes tema juurde väga suur kogudus Iisraelist, mehi, naisi ja lapsi; sest rahvaski nuttis suurt nuttu.

 Ja Sekanja, Jehieli poeg Eelami poegadest, rääkis ning ütles Esrale: „Me oleme truuduseta olnud oma Jumala vastu ja oleme võtnud võõraid naisi maa rahvaste hulgast. Aga veel nüüdki on Iisraelil selles asjas lootust.

 Tehkem nüüd oma Jumalaga leping, et me saadame ära kõik naised ja kes neist on sündinud, vastavalt Issanda ja nende otsusele, kes kardavad meie Jumala käsku; ja seda tehtagu Seaduse põhjal.

 Tõuse üles, sest see on sinu asi, aga meiegi oleme sinuga! Ole kindel ja tegutse!”

 Siis Esra tõusis ja vannutas preestreid, leviite ja kogu Iisraeli, et nad teeksid selle sõna järgi; ja nad andsid vande.

 Ja Esra tõusis Jumala koja esiselt ning läks Joohanani, Eljasibi poja kambrisse; ta läks sinna, ei söönud leiba ega joonud vett, sest ta leinas vangisolnute jumalavallatuse pärast.

 Ja kõigile vangisolnuile kuulutati Juudas ja Jeruusalemmas, et nad koguneksid Jeruusalemma, aga kes kolme päeva jooksul ei tule, vastavalt vürstide ja vanemate otsusele, selle kogu varandus pannakse vande alla ja ta ise eraldatakse vangide kogudusest.

 Siis kogunesid kõik Juuda ja Benjamini mehed Jeruusalemma kolmandaks päevaks, mis oli üheksanda kuu kahekümnes päev; ja kõik rahvas istus Jumala koja väljakul, värisedes selle asja ja vihmahoogude pärast.

 Ja preester Esra tõusis ning ütles neile: „Te olete olnud jumalavallatud ja olete enestele võtnud võõraid naisi, lisades nõnda Iisraelile süüd!

 Aga nüüd tunnistage seda Issandale, oma vanemate Jumalale, ja tehke tema tahtmist: lahutage endid maa rahvaist ja võõrastest naistest!”

 Ja kogudus vastas ning ütles suure häälega: „Meie kohus on teha nõnda, nagu sa oled öelnud!

 Aga rahvast on palju, ja on vihmaaeg, nõnda et väljas ei saa seista. Ka ei ole see ühe või kahe päeva töö, sest me oleme selles asjas rohkesti üle astunud.

 Meie vürstid esindagu nüüd tervet kogudust, ja kõik, kes on meie linnades võtnud võõrad naised, peavad tulema määratud aegadel, ja koos nendega iga linna vanemad ja kohtumõistjad, kuni meie Jumala tuline viha selle asja pärast meist on ära pöördunud!”

 Ainult Joonatan, Asaeli poeg, ja Jahseja, Tikva poeg, astusid üles selle vastu, ning Mesullam ja leviit Sabbetai toetasid neid.

 Aga vangisolnud tegid nõnda, ja preester Esra valis mehi, perekondade peamehi, vastavalt nende perekondadele, kõiki nimeliselt nimetades; ja need istusid maha kümnenda kuu esimesel päeval seda asja uurima.

 Ja esimese kuu esimesel päeval said nad valmis kõigi meestega, kes olid enestele võtnud võõrad naised.