Aga kui Sanballat kuulis, et me müüri ehitame, siis ta vihastus ja oli väga pahane; ta pilkas juute ja rääkis oma vendade ja Samaaria sõjaväe ees ning ütles: „Mida need väetid juudid teevad? Kas see peaks neile jääma? Kas nad hakkavad ohverdama? Kas nad juba täna saavad valmis? Kas nad tahavad põlenud kivid rusuhunnikust teha kõlblikuks?”

 Ja tema kõrval oli ammonlane Toobija, kes ütles: „Ehitagu aga! 

Kui rebane peaks minema nende kivimüüri peale, ta kisuks selle maha!”

 Kuule, meie Jumal, kuidas meid põlastatakse! Pööra nende teotus nende endi pähe ja anna nad riisutavaiks vangistusemaal!

 Ära kata kinni nende süütegu ja ära lase kustuda nende pattu oma palge eest, sest nad on ehitajaid pahandanud! Aga me ehitasime müüri ja kogu müür sai valmis pooles kõrguses. Ja rahvas oli südamega töö juures.

 Aga kui Sanballat ja Toobija, araablased, ammonlased ja asdodlased kuulsid, et Jeruusalemma müüride parandamine edenes, et mahakistud kohad hakkasid kinni saama, siis nad vihastusid väga.

 Ja nad kõik pidasid üheskoos vandenõu, et tulla Jeruusalemma vastu sõdima ja temale tüli tegema.

 Aga me palusime oma Jumalat ja panime nende vastu vahimehi päeval ja öösel, et nende eest kaitset leida.

 Juudas öeldi: 

„Kandja ramm raugeb, prügi on palju –
meil pole jaksu ehitada müüri.”

Meie vaenlased aga mõtlesid: „Enne kui nad märkavad ja näevad, tuleme meie nende sekka ja tapame nad ning lõpetame töö.”

 Kui juudid, kes elasid nende naabruses, tulid ja ütlesid meile vähemalt kümme korda, et kõigist paigust, kus nad elavad, tullakse meile kallale, siis ma panin mehi madalamatesse paikadesse müüri taha, lahtistele kohtadele, ja seadsin rahva üles suguvõsade kaupa mõõkade, piikide ja ambudega.

 Siis ma vaatasin ja võtsin kätte ning ütlesin suurnikele ja ülemaile ning muule rahvale: „Ärge kartke neid! Mõelge suurele ja kardetavale Issandale ja võidelge oma vendade, poegade ja tütarde, naiste ja kodade eest!”

 Ja kui meie vaenlased kuulsid, et see meile oli teatavaks saanud ja Jumal nende nõu oli tühistanud, siis me pöördusime kõik tagasi müüri juurde, igaüks oma tööle.

 Ja sellest päevast alates tegid tööd ainult pooled minu noortest meestest ja pooled kandsid piike, kilpe, ambusid ja soomusrüüsid; ja vürstid seisid kogu Juuda soo taga, kes müüri ehitas. Ja koormakandjad kandsid, tehes ühe käega tööd ja hoides teisega viskoda.

 Ja ehitajail oli ehitades igaühel oma mõõk vööle seotud; ja minu kõrval oli sarvepuhuja.

 Ja ma ütlesin suurnikele, ülemaile ja muule rahvale:„Töö on suur ja laialdane ja me oleme hajali piki müüri, üksteisest kaugel.

 Aga kust te kuulete sarvehäält, sinna paika kogunege meie juurde! Meie Jumal sõdib meie eest.”

 Nõnda me siis tegime tööd, aga pooled hoidsid piike, koiduajast kuni tähtede ilmumiseni.

 Sel ajal ma ütlesin ka rahvale, et igaüks jääks oma sulasega ööseks Jeruusalemma, et nad oleksid meil öösel valves ja päeval töös.

 Ja meie, ei mina ega mu vennad, ei mu sulased ega vahimehed, kes mulle järgnesid, ei võtnud endil riideid seljast; igaüks võttis end lahti ainult vette minnes.