Amnon ja Taamar

 Ja pärast seda sündis järgmine lugu: Absalomil, Taaveti pojal, oli ilus õde, Taamar nimi; ja Amnon, Taaveti poeg, armastas teda.

 Amnon oli oma õe Taamari pärast nõnda õnnetu, et ta otsekui põdes, sest too oli neitsi ja Amnoni silmis näis olevat võimatu temaga midagi teha.

 Aga Amnonil oli sõber, Joonadab nimi, Taaveti venna Simea poeg; ja Joonadab oli väga tark mees.

 Ja see küsis temalt: „Mispärast sa, kuningapoeg, oled igal hommikul nõnda norus? Kas sa ei tahaks mulle rääkida?” Ja Amnon vastas temale: „Ma armastan Taamarit, oma venna Absalomi õde.”

 Ja Joonadab ütles temale: „Heida voodisse ja tee ennast haigeks! Kui su isa tuleb sind vaatama, siis ütle temale: Luba, et mu õde Taamar tuleb ja söödab mind leivaga ja valmistab mu silma ees rooga, nõnda et ma näen ja saan tema käest süüa!”

 Ja Amnon heitiski maha ning tegi ennast haigeks. Ja kui kuningas tuli teda vaatama, siis ütles Amnon kuningale: „Luba mu õde Taamar tulla, et ta valmistaks mu silma ees paar kooki ja ma saaksin ta käest süüa!”

 Ja Taavet läkitas sõna Taamarile ta kotta, öeldes: „Mine ometi oma venna Amnoni kotta ja valmista temale rooga!”

 Siis läks Taamar oma venna Amnoni kotta, kes oli maha heitnud. Ja ta võttis taigna, sõtkus ning valmistas ta silma ees koogid ja küpsetas need.

 Ja ta võttis panni ning tühjendas Amnoni nähes, aga too ei tahtnud süüa. Ja Amnon ütles: „Saatke kõik inimesed mu juurest välja!” Ja kõik inimesed läksid ta juurest välja.

 Siis ütles Amnon Taamarile: „Too roog kambrisse, et ma saaksin sinu käest süüa!” Ja Taamar võttis koogid, mis ta oli valmistanud, ja viis kambrisse oma vennale Amnonile.

 Aga kui ta ulatas temale, et ta sööks, siis haaras Amnon temast kinni ja ütles temale: „Tule maga minu juures, mu õde!”

 Aga too ütles temale: „Ei, mu vend, ära naera mind ära! Sest Iisraelis ei tohi nõnda teha! Ära tee seda häbitegu!

 Ja mina, kuhu ma peaksin viima oma häbi? Sina ise oled siis ka nagu üks jõledaist Iisraelis! Aga räägi nüüd ometi kuningaga, sest ta ei keela mind sulle!”

 Aga Amnon ei tahtnud kuulata tema häält, vaid sai tema üle võimuse, naeris tema ära ja magas tema juures.

 Seejärel aga vihkas Amnon teda üpris suure vihaga, nõnda et viha, millega ta vihkas, oli suurem kui armastus, millega ta oli teda armastanud. Ja Amnon ütles temale: „Tõuse üles, mine ära!”

 Aga ta vastas temale: „Kui sa mind välja ajad, siis on see kuritegu suurem kui too teine, mis sa mulle tegid!” Kuid Amnon ei tahtnud teda kuulata, vaid kutsus oma poisi, kes teda teenis, ja ütles: „Aja ta ometi välja minu juurest ja sule uks tema taga!”

 Taamaril oli seljas pikk kirju rüü, sest kuninga tütred, kes olid neitsid, kandsid seesuguseid ülekuubi; ja Amnoni teener saatis ta välja ning sulges ukse tema taga.

 Siis Taamar pani enesele tuhka pea peale ja käristas lõhki kirju rüü, mis tal seljas oli, pani oma käe enesele pea peale ning läks ja kisendas lakkamata.

 Ja Absalom, tema vend, ütles talle: „Kas su vend Amnon oli sinu juures? Aga nüüd, mu õde, vaiki, ta on ju sinu vend! Ära võta seda asja südamesse!” Ja nõnda jäi Taamar hüljatuna oma venna Absalomi kotta.

 Kui kuningas Taavet kuulis sellest kõigest, siis ta vihastas väga.

 Ja Absalom ei rääkinud Amnoniga ei halba ega head, sest Absalom vihkas Amnonit, sellepärast et too oli tema õe Taamari ära naernud.