Ja Eliisa tuli Damaskusesse. Süüria kuningas Ben-Hadad oli siis haige. Kui temale teatati ja öeldi: „Jumalamees on tulnud siia”, siis ütles kuningas Hasaelile: „Võta kaasa and, mine jumalamehele vastu ja küsi temalt Issanda vastust, kas ma saan terveks sellest haigusest!”

 Ja Hasael läks temale vastu ning võttis kaasa anni ja kõike head, mida Damaskuses oli olemas, nelikümmend kaamelikoormat; ja ta tuli ning astus tema ette ja ütles: „Sinu poeg Ben-Hadad, Süüria kuningas, läkitas mind sinu juurde küsima: Kas ma saan terveks sellest haigusest?”

 Ja Eliisa vastas temale: „Mine ütle temale: Sa võiksid küll terveks saada. Aga Issand on mulle ilmutanud, et ta siiski sureb.”

 Ja ta vaatas üksisilmi Hasaelile kuni piinlikkuseni; siis jumalamees hakkas nutma.

 Ja Hasael küsis: „Mispärast mu isand nutab?” Ja ta vastas: „Sellepärast et ma tean, millist kurja sa teed Iisraeli lastele: sa pistad põlema nende kindlustused, tapad mõõgaga nende noored mehed, paiskad nende lapsed vastu kaljut ja lõikad lõhki nende rasedad.”

 Aga Hasael küsis: „Mis on siis su sulane, see koer, et ta võiks teha nii suuri asju?” Ja Eliisa vastas: „Issand on mulle ilmutanud, et sina saad Süüria kuningaks.”

 Siis Hasael läks ära Eliisa juurest ja tuli oma isanda juurde, kes küsis temalt: „Mis Eliisa sulle ütles?” Ja ta vastas: „Tema ütles mulle, et sa võiksid küll terveks saada.”

 Aga teisel päeval võttis ta vaiba, kastis selle vette ja laotas kuninga näo peale, nõnda et too suri. Ja Hasael sai tema asemel kuningaks.