Huusai ajab nurja Ahitofeli nõu

 Ja Ahitofel ütles Absalomile: „Luba ma valin nüüd kaksteist tuhat meest ja võtan kätte ning ajan öösel Taavetit taga!

 Ma lähen temale kallale, kui ta on väsinud ja ta käed on lõdvad; ma hirmutan teda nõnda, et kõik ta juures olev rahvas põgeneb; siis ma löön maha üksnes kuninga.

 Ja ma toon kogu rahva tagasi sinu juurde, nagu tuleb tagasi pruut; sina otsid ühte meest, muu rahvas on siis rahus.”

 See kõne oli õige Absalomi ja kõigi Iisraeli vanemate silmis.

 Ja Absalom ütles: „Kutsu ometi siia ka arklane Huusai, et kuuleksime midagi ka tema suust!”

 Siis Huusai tuli Absalomi juurde ja Absalom rääkis temaga, öeldes: „Ahitofel kõneles nõnda. Kas peame tegema tema sõna järgi? 

Kui mitte, siis kõnele sina!”

 Ja Huusai vastas Absalomile: „See nõu pole hea, mis Ahitofel seekord andis.”

 Ja Huusai jätkas: „Sina tunned oma isa ja tema mehi: nad on vaprad ja nende hinged on kibestunud nagu karul väljal, kellelt on võetud pojad; ja su isa on sõjamees, kes oma rahvaga ei puhka ööselgi.

 Vaata, nüüd on ta ennast peitnud mõnda kaevandisse või muusse paika, ja kui juhtub, et kohe alguses mõned rahvast langevad, siis ütleb igaüks, kes sellest kuuleb: Rahvas, kes käib Absalomi järel, on saanud kaotuse osaliseks!

 Siis ka kõige vahvam mees, kelle süda on nagu lõvi süda, kaotab julguse, sest kogu Iisrael teab, et su isa on vägev, ja et need, kes on koos temaga, on vahvad mehed.

 Sellepärast ma annan nõu, et kogu Iisrael Daanist kuni Beer-Sebani koguneks sinu juurde nõnda arvurikkalt, et neid oleks nagu liiva mere ääres ja sa ise käiksid nende keskel.

 Kui me siis tuleme temale kallale mõnes paigas, kus ta iganes on leitav, laskume tema peale nagu mahalangev kaste. Temast ja kõigist meestest, kes on koos temaga, ei jää siis järele ühtainsatki.

 Ja kui ta taandub mõnda linna, siis seab kogu Iisrael sellele linnale köied ja me tirime selle orgu, kuni seal ei leidu enam kivikestki.”

 Siis ütlesid Absalom ja kõik Iisraeli mehed: „Arklase Huusai nõu on parem kui Ahitofeli nõu.” Issand oli käskinud teha tühjaks Ahitofeli hea nõu, et Issand saaks tuua Absalomile õnnetuse.

 Ja Huusai ütles preestritele Saadokile ja Ebjatarile: „Nõnda ja nõnda on Ahitofel nõu andnud Absalomile ja Iisraeli vanemaile, ja nõnda ja nõnda olen mina nõu andnud.

 Ja nüüd läkitage kähku ja teatage Taavetile, öeldes: Ära jää ööseks kõrbe lähistele, vaid mine kindlasti üle jõe, et kuningat ja koos temaga olevat rahvast ära ei neelataks!”

 Joonatan ja Ahimaats asusid Rogeli allika juures; üks teenijatüdruk läks ning viis neile teateid, kuna nemad läksid teatama kuningas Taavetile, sest nad ei tohtinud endid näidata ega linna tulla.

 Aga üks poiss nägi neid ja teatas Absalomile; siis läksid mõlemad rutates ja tulid kellegi mehe kotta Bahuurimisse; sellel oli õues kaev ja nad läksid sinna sisse.

 Ja selle mehe naine võttis ja laotas kaevu suule vaiba ning puistas selle peale sõmerat, nõnda et midagi ei olnud märgata.

 Kui Absalomi sulased tulid naise juurde kotta ja küsisid: „Kus on Ahimaats ja Joonatan?”, vastas naine neile: „Nad läksid üle veeoja.” Nad otsisid, aga ei leidnud ja läksid tagasi Jeruusalemma.

 Ja pärast seda, kui need olid läinud, tõusid nad kaevust üles ja läksid ning teatasid Taavetile; nad ütlesid Taavetile: „Võtke kätte ja minge kiiresti üle vee, sest Ahitofel on andnud teie vastast nõu!”

 Siis Taavet ja kõik rahvas, kes oli koos temaga, võtsid kätte ja läksid üle Jordani; kui hommik valgenes, ei olnud jäänud ainsatki, kes ei olnud läinud üle Jordani.

 Aga kui Ahitofel nägi, et ei tehtud tema nõu järgi, siis ta saduldas eesli, võttis kätte ja läks koju oma linna; ja kui ta oli oma kodus korraldused teinud, siis ta poos enese üles. Nii ta suri ja ta maeti oma isa hauda.