Jeesus kõneleb tõelisest leivast

 Järgmisel päeval nägi järve kaldal seisev rahvahulk, et seal oli ainult üks paat. Nad teadsid, et Jeesus ei olnud astunud paati koos oma jüngritega, vaid ta jüngrid olid ära läinud üksi.

 Tibeeriasest tuli veel teisi paate selle paiga lähedale, kus nad olid söönud Issanda õnnistatud leiba.

 Kui siis rahvahulk nägi, et seal ei olnud ei Jeesust ega ta jüngreid, astusid nad paatidesse ning tulid Jeesust otsides Kapernauma.

 Ja kui nad leidsid ta teiselt poolt järve, ütlesid nad talle: „Rabi, millal sa siia said?”

 Jeesus vastas neile: „Tõesti, tõesti, ma ütlen teile, te ei otsi mind mitte sellepärast, et te nägite tunnustähti, vaid et te sõite leiba ja teie kõhud said täis.

 Ärge nõutage rooga, mis hävib, vaid rooga, mis püsib igaveseks eluks. Seda annab teile Inimese Poeg, sest teda on Jumal Isa pitseriga kinnitanud.”

 Siis nad ütlesid talle: „Mida me peame ette võtma, et teha Jumala tegusid?”

 Jeesus vastas: „See ongi Jumala tegu, et te usute temasse, kelle ta on läkitanud.”

 Siis nad ütlesid talle: „Mis tunnustähe sa siis teed, et me näeksime ja võiksime sind uskuda? Mida sa teed?

 Meie esiisad sõid kõrbes mannat, nõnda nagu on kirjutatud: Ta andis neile süüa leiba taevast.”

 Siis ütles Jeesus neile: „Tõesti, tõesti, ma ütlen teile, ei andnud Mooses teile leiba taevast, vaid minu Isa annab teile tõelist leiba taevast.

 Sest Jumala leib on see, kes tuleb taevast alla ja annab maailmale elu.”

 Siis nad ütlesid talle: „Issand, anna meile alati seda leiba!”

 Jeesus ütles neile: „Mina olen eluleib. Kes minu juurde tuleb, see ei nälgi iialgi, ja kes minusse usub, see ei janune enam iialgi.

 Kuid ma olen teile öelnud, et kuigi te olete mind näinud, ei usu te ikkagi.

 Kõik, mis Isa mulle annab, tuleb minu juurde, ning kes minu juurde tuleb, seda ma ei aja välja.

 Ma ei ole ju taevast alla tulnud oma tahtmist tegema, vaid tema tahtmist, kes minu on saatnud.

 Aga tema tahtmine, kes minu on saatnud, on see, et ma ei kaotaks midagi sellest, mis mulle on antud, vaid et ma ärataksin nad üles viimsel päeval.

 See ongi mu Isa tahtmine, et igaühel, kes näeb Poega ning temasse usub, oleks igavene elu, ja viimsel päeval mina äratan ta üles.”

 Siis nurisesid juudid Jeesuse üle, et ta ütles: „Mina olen taevast alla tulnud leib.”

 Ja nad laususid: „Eks see ole Jeesus, Joosepi poeg, kelle isa ja ema me tunneme? Kuidas ta siis nüüd ütleb, et ta on alla tulnud taevast?”

 Jeesus vastas neile: „Ärge nurisege endamisi!

 Ükski ei saa tulla minu juurde, kui teda ei tõmba Isa, kes on minu läkitanud, ja mina äratan ta üles viimsel päeval.

 Prohvetites on kirjutatud: Siis on nad kõik Jumalalt õppinud. Igaüks, kes Isa on kuulnud ja temalt õppinud, tuleb minu juurde.

 Mitte keegi ei ole näinud Isa peale selle, kes on Jumala juurest; see on näinud Isa.

 Tõesti, tõesti, ma ütlen teile, kes usub, sellel on igavene elu.

 Mina olen eluleib.

 Teie esiisad sõid kõrbes mannat, ja surid.

 See on leib, mis taevast alla tuleb, et inimene sellest sööks ega sureks.

 Mina olen taevast alla tulnud elav leib. Kui keegi sööb seda leiba, siis ta elab igavesti; ja leib, mille mina annan, on minu liha; ma annan selle maailma elu eest.”

 Sellest tõusis juutide keskel suur tüli. Nad küsisid: „Kuidas saab tema anda meile süüa oma liha?”

 Jeesus ütles neile: „Tõesti, tõesti, ma ütlen teile, kui te ei söö Inimese Poja liha ega joo tema verd, ei ole teie sees elu.

 Kes minu liha sööb ning minu verd joob, sellel on igavene elu ja mina äratan ta üles viimsel päeval, sest minu liha on tõeline roog ja minu veri on tõeline jook.

 Kes minu liha sööb ning minu verd joob, see jääb minusse ja mina temasse.

 Nii nagu elav Isa minu on läkitanud ja mina elan Isa läbi, nii elab ka see, kes mind sööb, minu läbi.

 See ongi leib, mis on alla tulnud taevast. See ei ole niisugune leib, mida teie esiisad sõid, ja surid. Aga kes seda leiba sööb, elab igavesti.”

 Seda ütles Jeesus Kapernauma sünagoogis õpetades.