Joab tapab Abneri

 Ja vaata, Taaveti sulased ja Joab tulid rüüsteretkelt ning tõid endaga kaasa palju saaki; Abner ei olnud aga enam Taaveti juures Hebronis, sest Taavet oli lasknud tal minna ja ta oli rahus ära läinud.

 Kui Joab ja kogu sõjavägi, kes oli koos temaga, jõudis pärale, siis jutustati Joabile ja öeldi: „Abner, Neeri poeg, tuli kuninga juurde, aga tema laskis tal minna ja ta läks rahus.”

 Siis läks Joab kuninga juurde ja ütles: „Mis sa oled teinud? Vaata, Abner tuli sinu juurde! Mispärast sa lasksid ta minema, et ta võis vabalt ära minna?

 Sa ju tunned Abnerit, Neeri poega! Muidugi tuli ta sind petma ning uurima su minekuid ja tulekuid, et saada teada, mida sa iganes teed.”

 Ja Joab läks Taaveti juurest välja ning läkitas käskjalad Abnerile järele ja need tõid ta tagasi Sira veehoidla juurest; aga Taavet ei teadnud seda.

 Ja kui Abner tuli tagasi Hebronisse, siis Joab viis ta kõrvale, keset väravat, et temaga segamatult rääkida; aga seal pistis Joab temale kõhtu, nõnda et ta suri – Joabi venna Asaeli vere pärast.

 Kui Taavet pärast sellest kuulda sai, ütles ta: „Mina ja mu kuningriik oleme Issanda ees igavesti süütud Neeri poja Abneri vere pärast.

 Tulgu see Joabi pea peale ja kogu ta isa soo peale, ja ärgu kadugu Joabi soost voolusega mees, pidalitõbine, karguga käija, mõõga läbi langeja ja leivapuuduses olija!”

 Nõnda tapsid Joab ja tema vend Abisai Abneri, sellepärast et too oli surmanud nende venna Asaeli tapluses Gibeoni juures.

 Aga Taavet ütles Joabile ja kogu rahvale, kes oli tema juures: „Käristage oma riided lõhki, pange kotiriided vööks ja leinake Abneri pärast!” Ja kuningas Taavet ise käis surnuraami taga.

 Ja kui nad matsid Abneri Hebronisse, tõstis kuningas häält ja nuttis Abneri haua juures; ka kogu rahvas nuttis.

 Ja kuningas laulis Abneri pärast nutulaulu ning ütles: 

„Kas pidi Abner surema
jõleda surma?

 Ei olnud su käed seotud
ega jalad vaskahelaisse pandud.
Nii nagu langetakse kurjategijate ees,
nõnda langesid sina.” 

Ja kogu rahvas nuttis tema pärast veel enam.

 Ja kogu rahvas tuli Taavetile leiba pakkuma, sest oli ju alles päev; aga Taavet vandus, öeldes: „Jumal tehku minuga ükskõik mida, kui ma enne päikeseloojakut maitsen leiba või midagi muud!”

 Kui kogu rahvas sellest teada sai, siis oli see nende meelest hea, nõnda nagu kõik, mis kuningas tegi, oli hea kogu rahva silmis.

 Ja kogu rahvas ning kogu Iisrael sai sel päeval teada, et kuningal ei olnud osa Neeri poja Abneri surmamises.

 Ja kuningas ütles oma sulastele: „Kas te ka teate, et täna langes Iisraelis üks vürst ja suur mees?

 Mina olen aga praegu nõder, kuigi võitud kuningas, ja need mehed, Seruja pojad, on minust tugevamad: Issand maksku kätte kurjategijale ta kurjust mööda!”