Ja Joosafat elas jälle Jeruusalemmas. Ta läks jälle rahva sekka Beer-Sebast kuni Efraimi mäestikuni ja tõi nad tagasi Issanda, nende vanemate Jumala juurde.

 Ta seadis maale kohtumõistjaid kõigisse Juuda kindlustatud linnadesse, linn-linnalt, ja ütles kohtumõistjaile: „Vaadake, mida te teete, sest teie ei mõista kohut inimese nimel, vaid Issanda nimel, ja tema on teiega, kui te õigust mõistate!

 Nüüd siis valitsegu teid Issanda kartus! Pange tähele, mida te teete, sest Issanda, meie Jumala juures ei ole ülekohut, erapoolikust ega meelehea võtmist!”

 Ka Jeruusalemmas seadis Joosafat leviite, preestreid ja Iisraeli perekondade peamehi Issanda kohtu ja riiuasjade tarvis, kui nad Jeruusalemma tagasi tulid.

 Ja ta käskis neid, öeldes: „Te peate Issanda kartuses, ustavuses ja südame siiruses tegema nõnda: igas riiuasjas, mis teie ette tuuakse teie vendade poolt, kes elavad oma linnades, olgu see vere ja vere vahel, või mis puutub Seadusesse, käsusse, määrustesse ja seadlustesse, siis peate teie neid manitsema, et nad ei saaks Issanda ees süüdlasteks ja et viha ei tabaks teid ja teie vendi. Tehke nõnda, et te ei jääks süüdlasteks!

 Ja vaata, ülempreester Amarja on teie ülemus kõigis Issanda asjus, ja Sebadja, Ismaeli poeg, Juuda soo vürst, kõigis kuninga asjus; ja ametnikena olgu leviidid teie teenistuses! Olge vahvad ja tegutsege, ja Issand olgu sellega, kes on tubli!”