Kas Jumal juhatab?

See küsimus tekib siis, kui elu ei liigu meie plaani järgi, kui juhused põimuvad, uksed sulguvad või avanevad ootamatult ning tekib kahtlus: kas keegi juhib seda kõike?

Piiblis ei tähenda Jumala juhtimine alati selget märki või valju häält. Sageli ilmneb see sündmuste reas, mis näib esmapilgul tavaline, kuid osutub hiljem otsustavaks.

Moosese sündimise loos juhib Jumal ajalugu läbi inimliku julguse ja pealtnäha juhuslike kohtumiste.

Rutt nopib viljapäid Boase põllul ja just selles argises sammus hakkab hargnema lunastuslugu.

Eelija kuulutab põuda ning Naamani tervenemine näitab, et Jumal juhib nii rahvaid kui üksikisikuid, mõnikord ootamatute ja alandlike sammude kaudu.

Nehemja leiab soosingu ja kogub rahva müüri taastama. Juhatamine sünnib nii palves kui otsuses tegutseda.

Mordokai austamine pärast unustatud ustavust meenutab, et Jumal võib pöörata olukordi ka siis, kui kõik näib seisvat paigal.

Taaniel ja tema kaaslased kasvavad võõral maal, kuid Jumala juhtimine ei katke ka pagenduses.

Uues Testamendis ilmneb juhtimine samamoodi — vaikselt ja kindlalt. Maarja külastab Eliisabetti ning kahe tulevase ema kohtumine kinnitab, et Jumala plaan on liikvel, enne kui maailm seda märkab.

Karjased väljal kuulevad esimestena rõõmusõnumit, Jumal ei kasuta alati mõjukaid inimesi.

Jeesuse kirgastamisel avatakse hetkeks taeva mõõde, mis kinnitab jüngritele teekonna suunda.

Isegi templimaksu maksmisel näeme, et Jumala Poeg tegutseb Isa tahtes ka kõige argisemates olukordades.

Need lood ei vasta küsimusele lihtsalt „jah“ või „ei“. Need näitavad, et Jumala juhtimine on sageli varjatud, kuid järjekindel. Nähtav tagantjärele ja usaldatav ettepoole.

Küsimus ei ole ainult selles, kas Jumal juhatab, vaid kas inimene on valmis seda juhtimist märkama ja sellega kaasa minema.