Kas mu elul on mõte?

See küsimus ei teki ainult läbikukkumisel. See tekib ka vaikuses, ootamises ja siis, kui elu tundub väike.

Joosepi tee Egiptusesse näib algul purunemisena. Alles hiljem selgub, et läbi tema hoitakse elus terve rahvas. Elu mõte ei olnud alguses nähtav — see selgus tagantjärele.

Ester „Võib-olla just selleks ajaks oled sa saanud kuningannaks.“ Mõnikord on elu mõte seotud üheainsa otsusega õigel hetkel.

Rutt ei päästa rahvast ega juhi armeed. Ta lihtsalt jääb. Ometi saab temast osa lunastusloost.

Pauluse misjonireisi algus ei alga hiilgusega, vaid kuulekusega ja väikeste koguduste sünniga. Barnabas ei kirjuta evangeeliumi ega juhi kirikut nagu Peetrus või Paulus, aga ta toetab, julgustab ja märkab.

Nimetu teenijatüdruk Naamani majas lausub ühe lause — ja sellest algab tervenemine.

Lesknaise ohvriand ei muuda maailma. Aga Jeesus näeb ja nimetab seda tähendusrikkaks.

Hanna aastatepikkune teenimine templis ei paista silma, kuid ta tunneb ära Messia. Ootus ise oli tema kutsumus.

Jeesuse surm näib väliselt täieliku läbikukkumisena. Aga just seal ilmneb elu sügavaim mõte: armastus, mis ei taandu.

Need lood ütlevad koos: elu mõte ei sõltu sellest, kui nähtav või mõjukas see on.

See sõltub sellest, kas see on Jumala käes.

Mõnikord selgub tähendus alles hiljem. Mõnikord ei saa see siin kunagi täielikult selgeks. Aga Piibli järgi ei ole ükski elu Tema ees tühine.