Kuidas jääda ustavaks?

See küsimus tekib siis, kui ustav olemine muutub raskeks – kui kasu ei ole näha ja lihtsam oleks loobuda.

Piiblis ei seostu ustavus kangelaslikkusega, vaid vaiksete ja korduvate otsustega jääda Jumalale poolele.

Joosep jääb Pootifari kojas ustavaks mitte enesekaitseks, vaid et hoida oma suhet Jumalaga, isegi vabaduse hinnaga.

Noomi ja Rutt lähevad Petlemma tühjade kätega; Ruti ustavus on otsus mitte lahkuda, kuigi tulevik on lahtine.

Mefiboseti loos selgub, et ustavus ei taga õiglast tulemust, kuid ta jääb truuks ka kaotuse hinnaga.

Eelija tuleb tagasi Ahabi juurde, sest Jumala sõna kehtib ka seal, kus vastuvõtt on vaenulik. Obadja näitab, et ustavus võib olla ka vaikne ja varjatud — Jumalat saab teenida truult isegi keset korrumpeerunud võimu ja hirmu.

Kolm meest tulises ahjus jäävad ustavaks teadmata, kas nad pääsevad.

Siimeon ja naisprohvet Hanna näitavad, et ustavus võib olla pikk ootamine ja vaikne teenimine.

Lesknaise ohvriand näitab, et ustavus ei sõltu sellest, kui palju inimesel on, vaid sellest, kui täielikult ta usaldab Jumalat.

Paulus Maltal jätkab teenimist ka pärast laevahukku – ustavus ei katke, kui teekond katkeb.

Need lood ütlevad koos: ustavus ei tähenda, et kõik läheb hästi, vaid et inimene ei lase end lahti ühendada Jumalast ka siis, kui tee on pikk, tulemus ei paista ja väsimus rõhub.