See küsimus avaneb siis, kui vaadata mitte ainult Jeesuse õpetust, vaid Tema suhtumist inimestesse.

Evangeeliumides kohtleb Jeesus inimesi tähelepanelikult ja isiklikult. Ta ei hinda kedagi sildi, patu ega maine järgi, vaid näeb inimest enne tema lugu.
Ta peatub pimeda, pidalitõbise ja tõrjutu juures ega karda puudutada neid, keda teised väldivad.

Jeesus on samal ajal halastav ja tõene. Ta ei õigusta pattu, kuid ei murra ka eksinut: Ta ütleb: „Mine ja ära tee enam pattu“, ilma hukkamõistuta.
Ta kutsub muutusele ilma suhet katkestamata.

Ta kohtleb nõrku õrnusega ja võimukaid selgusega.
Lastele annab Ta aega, vaestele väärikuse, patustele lootuse.
Neile, kes kasutavad usku teiste rõhumiseks, räägib Ta otse ja ilma pehmenduseta.

Kõiges selles ilmneb, et Jeesuse kohtlemine ei lähtunud kasust ega hirmust, vaid armastusest, mis otsib inimest, taastab tema väärikuse ja kutsub teda elama Jumala valguses.