See küsimus tekib siis, kui inimene teab, mida oleks õige teha, aga süda kõhkleb. Kui hirm, mure või ebakindlus võtavad hääle ära.

Piiblis ei sünni julgus sellest, et oht kaob, vaid sellest, et inimene astub sammu usalduses.

Ester ei lähe kuninga ette kartmatult — ta läheb teadlikult riskides, kuid mitte üksi. Ta valmistab tee ja astub õigel hetkel, olles end palves Jumala kätte andnud.

Jeesus õpetab rikkusest ja muretsemisest rääkides, et julgus kasvab siis, kui süda ei klammerdu kontrolli külge, vaid usaldab Isa hoolt.

Kaanani naine ei loobu, kui teda ei mõisteta kohe. Tema julgus sünnib püsivusest ja usust, et Jeesuse arm ei lähe temast mööda.

Kurttumma ja paljud vigased ei tule Jeesuse juurde tugevana, vaid vajadusega. Julgus on astuda Tema ette sellisena, nagu ollakse.

Kui Jeesus toidab nelja tuhandet, ei sünni julgus üleliigsest, vaid vähesest, mis pannakse Tema kätte.

Need lood näitavad, et julgus ei ole hirmu puudumine.
See on otsus liikuda edasi, toetudes Jumalale ka siis, kui hääl väriseb ja käed on nõrgad.

Ester korraldab peo

Ester korraldab peo „Mis sul tarvis on, kuninganna Ester,  ja mida sa palud? Kui see oleks ka pool kuningriiki, see antakse...
Loe lugu