Mida teha, kui kaotan kõik?

See küsimus tekib siis, kui senine tugi kaob ja enam ei ole, millele toetuda.

Piiblis ei anta sellele olukorrale kiiret lahendust ega lihtsat lohutust. Seal näeme, et kui kõik on võetud, ei alga vastus uue omamisega, vaid sellega, et Jumal tuleb inimesele vastu just seal, kus ta on jäänud tühjade kätega.

Haagar ja Ismael saadetakse ära ilma kaitse ja tulevikuta, kuid kõrbes lootusetus olukorras tuleb Jumal appi — elu jätkub seal, kus see näib lõppenud.

Rutt ei saa tagasi kaotatut, vaid nopib põllul viljapäid päev korraga; ustavus väikeses hoiab elu avatuna.

Taaveti suuremeelsus Mefiboseti vastu näitab, et kaotaja ei jää alati maha — keegi võib kutsuda ta laua äärde ilma teeneteta.

Eelija ja Sarepta lesknaine elavad napilt, kuid kogevad, et jagamine ei lõpeta varusid, vaid kannab.

Suunemlanna kaotab poja, ent ei katkesta sidet Jumalaga; valu ei muutu vaikimiseks.

Hanna, kes oli lesk ei lahkunud templist, vaid teenis Jumalat ööd ja päevad paastumiste ja palvetamistega. Kaotuse järel ei katkenud tema ustavus ja just sellesse püsivusse antakse talle arm tunda ära Kristus.

Laatsaruse äratamine näitab, et isegi seal, kus kaotus on lõplik, ei ole Jumala sõna lõppenud.

Torm ja laevahukk meenutavad, et vahel ei päästeta inimest tormist, vaid hoitakse teda selle sees.

Need lood ei luba, et kõik saadakse tagasi.
Nad näitavad, et kui kõik on kadunud, ei ole inimene kadunud.

Piiblis algab uus tee sageli just sealt, kus inimene ei saa enam midagi hoida — vaid saab lasta Jumalal ennast hoida.