Mida teha, kui ma olen eksinud?
See küsimus tekib siis, kui inimene taipab, et ta on eksinud — tegudega, mõttes või südame hoiakus.
Piiblis ei alga vastus õigustamisest, vaid tõe ja armu kohtumisest.
Naatan ei hävita Taavetit, vaid toob ta Jumala ette — nii saab eksimus nähtavaks ja algab meeleparandus.
Marta ja Maarja loos kutsub Jeesus hajevil südame tagasi enda juurde: enne parandamist on vaja jääda Tema juurde.
„Paluge, ja teile antakse“ kinnitab, et ka eksinud inimene võib pöörduda Jumala poole ja tulla Tema ette — palve on pöördumine Jumala poole.
Kadunud poja lugu räägib tagasitulekust, mis ei sünni väärilisusest, vaid Isa armust.
Tähendamissõna kahest pojast hoiatab, et eksida võib ka näiliselt õigesti elades, kui süda jääb suletuks.
Jeesus Tibeeriase järve rannal ei alusta Peetrusega etteheidetest, vaid kutsub ta uuesti järgima.
Saulus Damaskuse teel kogeb, et eksimus võib saada pöördepunktiks, kus Jumal ise pöörab suuna ümber.
Need lood ütlevad koos: kui oled eksinud, ära poe peitu ega jää paigale — lase tõel end puudutada, pöördu Jumala poole ja astu samm Tema kutse suunas.
Eksimus ei ole lõpp, kui inimene pöördub Jumala poole.
