Piibel ei vasta sellele küsimusele ühe seletusega, vaid näidates, kuidas Jumal inimeste elus tegutseb.

Kannatus ei ole Piiblis Jumala puudumise märk, vaid koht, kus Tema teod saavad nähtavaks viisil, mis ei ole inimese kontrolli all.

Joosepi loos selgub, et see, mida inimesed kavatsesid kurja tehes, pöördub Jumala käes elu hoidmiseks.
1Ms 45:5 „Müüsite mind siia, sest teie elu säilitamiseks läkitas Jumal mind eele”

Iiobi lugu näitab, et inimene võib olla murtud, küsiv ja vaevatud, kuid siiski jääda Jumala poolele ning just selles truuduses, isegi kannatuse ajal, kasvab nägemine ja austus.
Ii 42:5 „Ma olin ainult kõrvaga kuulnud kuuldusi sinust, aga nüüd on mu silm sind näinud.“

Laatsaruse loos öeldakse alguses välja see, mida nähakse alles hiljem täitumas.
Jh 11:4 „See haigus ei ole surmaks, vaid Jumala austuseks”
Kannatus ei jää viimaseks sõnaks, viimase sõna ütleb Jumal.

Need lood ei õpeta, et kannatus oleks hea.
Nad kuulutavad, et Jumal ei lase kannatusel jääda valitsema,
vaid viib oma tahte täide ka seal, kus inimesele näib, et kõik on kaotatud.

Jumal õnnistab Iiobit

Jumal õnnistab Iiobit „Ja Issand pööras Iiobi saatuse, kui too palvetas oma sõprade eest; ja Issand andis Iiobile kahekordse...
Loe lugu