Aga rahva ja nende naiste kisa oli suur oma vendade juutide vastu.

 Oli neid, kes ütlesid: „Meid, meie poegi ja tütreid on palju. 

Antagu meile vilja, et saaksime süüa ja jääksime ellu!”

 Ja oli neid, kes ütlesid: „Me peame oma põllud, viinamäed ja kojad nälja pärast pandiks andma, et vilja saada.”

 Ja oli neid, kes ütlesid: „Me oleme pidanud kuninga maksuks raha laenama oma põldude ja viinamägede vastu.

 On ju küll meiegi ihu nagu meie vendade ihu, meiegi lapsed nagu nende lapsed, aga vaata, meie peame siiski oma pojad ja tütred orjadeks andma, ja mõned meie tütreist ongi juba orjastatud; kuid me oleme selle vastu võimetud, sest meie põllud ja viinamäed on teiste käes.”

 Kui ma nende kisa ja neid sõnu kuulsin, siis ma vihastusin väga.

 Ma pidasin oma südames nõu ja riidlesin siis suurnikega ja ülematega ning ütlesin neile:„Te võtate üksteiselt liigkasu!” Siis ma seadsin neile vastu suure koguduse ja ütlesin neile: „Meie oleme, nõnda palju kui suutsime, lunastanud oma vennad juudid, kes ennast paganaile olid müünud. Teie seevastu müüte oma vendi, et neid siis jälle meile peaks müüdama!” 

Siis nad vaikisid ega leidnud vastust.

 Ja ma ütlesin: „See pole hea, mis te teete! Kas te ei peaks mitte elama meie Jumala kartuses, paganate, meie vaenlaste teotuse vältimiseks?

 Ka mina, mu vennad ja mu sulased oleme neile laenanud raha ja vilja. Loobugem nüüd selle nõudmisest!

 Andke neile juba täna tagasi nende põllud, viinamäed, õlipuud ja kojad ja sajas osa rahast, viljast, veinist ja õlist, mida te neile olete laenanud!”

 Ja nad vastasid: „Me anname tagasi ega nõua neilt midagi; me teeme nõnda, nagu sa oled öelnud.” Siis, kutsudes preestrid, ma vannutasin neid, et nad teeksid nõnda.

 Minagi puistasin oma põue ja ütlesin: „Nõnda puistaku Jumal tema kojast ja tööst igaühte, kes seda sõna ei pea! Jäägu ta seesuguseks puistatuks ja tühjaks!” Ja terve kogudus ütles: „Aamen!” ning kiitis Issandat. Ja rahvas tegi selle sõna järgi.

 Ja edasi – alates sellest päevast, mil mind kästi olla Juudamaa maavalitsejaks, kuningas Artahsasta kahekümnendast valitsemisaastast kolmekümne teise valitsemisaastani, kaksteist aastat, ei ole mina ega mu vennad söönud maavalitseja leiba.

 Endised maavalitsejad, kes olid enne mind, olid rahvast raskesti koormanud ja neilt võtnud leiba ja veini, peale selle veel nelikümmend hõbeseeklit; ka oli nende sulastel meelevald rahva üle. 

Aga mina ei teinud nõnda Jumala kartuse pärast.

 Ka võtsin ma ise osa sellest müüritööst, kuigi me enestele põldu ei olnud ostnud; ja kõik mu sulased olid sinna tööle kogutud.

 Juudid ja ülemad, sada viiskümmend meest, ja need, kes ümberkaudseist paganaist meie juurde tulid, olid mu lauas.

 Seda, mis üheks päevaks valmistati, oli üks härg, kuus valitud lammast ja linnud – neidki valmistati mulle – ja iga kümne päeva järel oli rohkesti kõiksugust veini, aga ma siiski ei nõudnud maavalitseja leiba, sest selle rahva peal oli raske orjus.

 Meenuta minu heaks, mu Jumal, kõike, mis ma sellele rahvale olen teinud!