Aga Eliisa ütles: „Kuulge Issanda sõna! Nõnda ütleb Issand: Homme sel ajal maksab Samaaria väravas pool külimittu peent jahu ühe seekli ja külimit otri ka ühe seekli.”

 Siis kostis pealik, kelle käele kuningas toetus, jumalamehele ja ütles: „Vaata, isegi kui Issand teeks luugid taevasse, kuidas see küll võiks sündida?” Aga ta vastas:„Vaata, sa näed seda oma silmaga, kuid ei saa seda süüa.”

 Ja värava suus oli neli pidalitõbist meest ja need ütlesid üksteisele: „Miks me siin istume, seni kui sureme?

 Kui me mõtleksime linna minna, siis me sureme seal, sest linnas on nälg; aga kui me jääme siia, siis me sureme samuti. Aga lähme nüüd ja tungime süürlaste leeri: kui nad jätavad meid elama, siis jääme elama; aga kui nad meid surmavad, siis sureme!”

 Ja hämarikus võtsid nad kätte, et minna süürlaste leeri; aga kui nad jõudsid süürlaste leeri serva, vaata, siis ei olnud seal ühtegi meest.

 Sest Issand oli süürlaste sõjaväge lasknud kuulda vankrite mürinat, hobuste hirnumist ja suure väehulga kära, nõnda et nad ütlesid üksteisele: „Vaata, Iisraeli kuningas on palganud meie vastu hettide kuningad ja egiptlaste kuningad, et nad tuleksid meile kallale!”

 Seepärast olid nad tõusnud ja hämarikus põgenenud ning olid jätnud maha oma telgid, hobused, eeslid ja leeri, sellisena nagu see oli, ja olid põgenenud, et päästa oma hinge.

 Ja kui need pidalitõbised jõudsid leeri serva, siis läksid nad ühte telki ning sõid ja jõid, ja kandsid sealt ära hõbedat, kulda ja riideid, ja läksid ning matsid need maha; siis nad tulid tagasi ja läksid teise telki, kandsid ka sealt ja läksid ning matsid maha.

 Aga siis ütlesid nad üksteisele: „Me ei talita õigesti! See päev on hea sõnumi päev. Kui me vaikime ja ootame, kuni hommik koidab, jääme süüdlasteks. Seepärast tulge nüüd, mingem ja kuulutagem seda kuningakojas!”

 Ja nad tulid ning hüüdsid linna väravahoidjaid, jutustasid neile ja ütlesid: „Me läksime süürlaste leeri, ja vaata, seal ei olnud kedagi ja inimese häält ei olnud kuulda, küll aga olid kinniseotud hobused ja eeslid, samuti olid telgid sellised, nagu need olid olnud.”

 Siis väravahoidjad tõstsid kisa ja sellest teatati kuningakojas.

 Ja kuningas tõusis öösel üles ning ütles oma sulastele: „Ma ütlen nüüd teile, mida süürlased meile teevad: nemad teavad, et meil on nälg, ja seepärast läksid nad leerist ära, et pugeda väljale peitu, ise mõeldes: Kui nad tulevad linnast välja, siis me võtame nad elusalt kinni ja läheme linna.”

 Aga üks tema sulaseist kostis ning ütles: „Võetagu ometi viis neist hobuseist, kes siin veel alles on; vaata, nendegi saatus on ju nagu kogu Iisraeli hulgal, kes siia on alles jäänud, või nagu kogu Iisraeli hulgal, kes on hukkunud; läkitagem need, siis saame näha!”

 Siis võeti kaks vankrit hobustega ja kuningas läkitas need Süüria sõjaväele järele, öeldes: „Minge ja vaadake!”

 Ja nad läksid neile järele kuni Jordanini, ja vaata, kogu tee oli täis riideid ja riistu, mis süürlased olid rutates maha visanud. 

Ja käskjalad tulid tagasi ning teatasid kuningale.

 Siis rahvas läks välja ja riisus süürlaste leeri. Ja seetõttu maksis pool külimittu peent jahu ühe seekli ja külimit otri ühe seekli Issanda sõna kohaselt.

 Kuningas oli paigutanud selle pealiku, kelle käele ta toetus, värava ülevaatajaks; aga rahvas tallas tema väravas surnuks, nõnda nagu jumalamees oli öelnud, kõneldes siis, kui kuningas tuli tema juurde.

 Sest kui jumalamees oli kuningaga rääkinud ja öelnud:„Homme sel ajal maksab Samaaria väravas külimit otri ühe seekli ja pool külimittu peent jahu ka ühe seekli”, siis oli pealik jumalamehele kostnud ja öelnud: „Vaata, isegi kui Issand teeks luugid taevasse, kuidas võiks see sündida?” Ent Eliisa oli vastanud: „Vaata, sa näed seda oma silmaga, kuid ei saa seda süüa.”

 Ja nõnda sündiski temaga: rahvas tallas ta väravas surnuks.