Kui kuningas Taavet jõudis Bahuurimisse, vaata, siis tuli sealt välja mees Sauli perekonna suguvõsast, Simei nimi, Geera poeg; ta tuli ja sajatas üha ning viskas kividega Taavetit ja kuningas Taaveti kõiki sulaseid, kuigi kogu rahvas ja kõik kangelased olid temast paremal ja vasakul.

 Ja sajatades ütles Simei nõnda: „Mine ära, mine ära, sina veremees ja kõlvatu!

 Issand tasub sulle kõik Sauli soo vere, kelle asemel sa oled saanud kuningaks. Issand annab kuningriigi su poja Absalomi kätte. 

Jah, vaata, nüüd oled sa ise õnnetuses, sest sa oled veremees.”

 Abisai, Seruja poeg, ütles kuningale: „Miks tohib see surnud koer sajatada mu isandat kuningat? Luba ma lähen ja raiun ta pea maha!”

 Aga kuningas vastas: „Mis on teil minuga tegemist, Seruja pojad? Kui ta sajatab ja kui Issand on temale öelnud: Sajata Taavetit!, kes siis tohib küsida: Miks sa teed nõnda?”

 Ja Taavet ütles Abisaile ja kõigile oma sulaseile: „Vaata, minu oma poeg, kes mu niudeist on välja tulnud, nõuab mu hinge, saati siis nüüd see benjaminlane. Jätke ta rahule ja las ta sajatab, sest Issand on teda käskinud!

 Vahest Issand vaatab mu viletsuse peale ja vahest Issand tasub mulle heaga tema tänase sajatuse asemel?”

 Siis läksid Taavet ja tema mehed mööda teed, kuna Simei käis piki mäekülge temaga kohakuti; ta sajatas minnes, viskas kive ja pildus liiva, olles temaga kohakuti.

 Ja kuningas tuli väsinult koos kõige rahvaga, kes oli tema juures, ja tõmbas seal hinge tagasi.