Taavet põgeneb Sauli juurest
- 1Sm 21:1-10
- Toimumisaeg: umbes aastatel ~
- Asukoht: Jumala (Sauli) Gibea, Iisrael
- Asukoht: Noob, Iisrael
- Asukoht: Tammeorg, Iisrael
- Tõlked: 1997 Piibel
- Isikud: Taavet, Joonatan, Ahimelek, Doeg
Lühikokkuvõte loost:
Taavet põgenes Noobi preester Ahimeleki juurde; preester kohkus, et Taavet on üksi.
Taavet ütles, et on kuninga käsul salajasel ülesandel, ja palus leiba.
Ahimelek andis talle püha leiba (seadusekohaselt ainult preestritele mõeldud leiba), kuna muud polnud.
Seal viibis ka Doeg, edomlane, Sauli sulane, kes hiljem kandis Taaveti kohta ette.
Taavet küsis Ahimelekilt relva, sest tal polnud midagi kaasa võtta.
Ahimelek pakkus talle Koljati mõõka, mis oli pühakojas; Taavet võttis selle ja läks edasi.
Praktiline tähendus tänapäeva jaoks:
Jumal hoolitseb põgeniku eest – isegi kõige raskemal hetkel annab Taavetile nii toitu kui ka relva.
Ausus ja keeruline olukord – Taavet pidi varjama oma tegelikku seisu, mis näitab, kui habras on elu kriisis.
Püha leib, kui ellujäämise vahend – püha leib sai elu säilitamisel praktiliseks toiduks, tuues esile Jumala halastuse.
Isegi väikese inimese tunnistus võib olla ohtlik – Doegi kohalolek osutus hiljem suureks tragöödiaks.
Ja Taavet võttis kätte ja läks ära, aga Joonatan tuli tagasi linna.
Ja Taavet jõudis Noobi preester Ahimeleki juurde. Aga Ahimelek tuli värisedes Taavetile vastu ja küsis temalt: „Mispärast sa oled üksi ega ole kedagi koos sinuga?”
Ja Taavet vastas preester Ahimelekile: „Kuningas käskis mind asja pärast ja ütles mulle: Ärgu saagu ükski midagi teada sellest asjast, mille pärast ma sind läkitan ja mida ma olen sind käskinud teha!
Seepärast ma juhatasin poisid ühte ja teise paika.
Anna nüüd mulle, mis sul käepärast on, viis leiba või muud, mis leidub!”
Aga preester kostis Taavetile ja ütles: „Tavalist leiba pole mul käepärast, küll aga on pühitsetud leiba, kui ainult poisid oleksid naistest hoidunud!”
Taavet kostis preestrile ja ütles talle: „Muidugi on naised meile keelatud olnud nagu varasematel retkedel; siis oli poiste ihu pühitsetud, kuigi oli tavaline teekond. Seda enam peaks olema täna pühitsetud, mis ihusse puutub.”
Siis andis preester temale pühitsetut, sest seal ei olnud muud leiba kui ohvrileivad, mis võetakse Issanda eest ära, kui äravõtmise päeval värske leib asemele pannakse.
Aga seal oli sel päeval Issanda ees kinnipeetuna üks Sauli sulaseist, edomlane Doeg, Sauli karjaste ülem.
Ja Taavet ütles Ahimelekile: „Kas sul on siin käepärast piiki või mõõka? Ma ei ole ju oma mõõka ega muid sõjariistu kaasa võtnud, sest kuninga käsk oli rutuline.”
Ja preester ütles: „Vaata, vilist Koljati, kelle sa Tammeorus maha lõid, tema mõõk on siin riidesse mähituna õlarüü taga. Kui sa tahad selle enesele võtta, siis võta, sest muud siin ei ole kui see!” Ja Taavet ütles: „Teist sellesarnast ei ole, anna see mulle!”
Loe ka teisi lugusid:
Vali temaatika järgi
SUURED TEEMAD:
Ellujäämine ja Jumala varustus – Taavet on põgenik, kuid Jumal toidab ja varustab teda.
Püha ja profaanne – leib, mis kuulus ainult preestritele, sai elu päästvaks, näidates seaduse mõtte ülimuslikkust elu ees.
Oht reetmise tõttu – kõrvaltegelane Doeg toob loole hiljem traagilisse pöördepunkti.
Jumala plaani jätkumine – isegi põgenemise ja nõrkuse hetkel valmistatakse Taavetit ette tema kuninglikuks teeks.
MOTIIVID / SISULISED ELEMENDID:
Leib – igapäevane toiduvajadus muutub Jumala eriliseks varustuseks.
Koljati mõõk – sümbol varasemast võidust ja Jumala ustavusest, mis on nüüd antud taas Taaveti kätte.
Edomlane Doeg – kõrvaline tunnistaja, kellest saab hiljem reetmise kehastus.
Üksildus – Taavet on „üksinda“, mis rõhutab tema haavatavust, aga ka Jumala erilist kaitset.
Püha paiga turvalisus – Noob kui varjupaik osutub korraks pelgupaigaks, kuigi oht ei ole kadunud.
