Iisak Geraris ja Beer-Sebas

 Aga maal oli nälg pärast seda eelmist nälga, mis Aabrahami päevil oli olnud. Ja Iisak läks vilistite kuninga Abimeleki juurde Gerarisse.

 Ja Issand ilmutas ennast temale ning ütles: „Ära mine alla Egiptusesse! Jää maale, kuhu ma sind käsin!

 Ela võõrana siin maal, ja ma olen sinuga ning õnnistan sind, sest sinule ja sinu soole ma annan kõik need maad ning pean vannet, mille ma olen vandunud su isale Aabrahamile.

 Ja ma teen su soo paljuks nagu taevatähed ja annan su soole kõik need maad, ja sinu soo nimel õnnistavad endid kõik maailma rahvad, sellepärast et Aabraham kuulas mu sõna ja pidas, mis ma käskisin pidada – mu käske, seadlusi ja õpetusi.”

 Ja Iisak jäi elama Gerarisse.

 Kui kohalikud mehed küsisid tema naise kohta, siis ta ütles: „See on mu õde.” Sest ta kartis öelda: „Mu naine”, mõeldes ise: „Muidu kohalikud mehed tapavad mu Rebeka pärast, sest ta on ilusa välimusega.”

 Aga kui ta seal pikemat aega oli viibinud, vaatas Abimelek, vilistite kuningas, kord aknast välja ja nägi, et Iisak hellitas oma naist Rebekat.

 Siis Abimelek kutsus Iisaki ja ütles: „Vaata, ta on tõepoolest su naine! Kuidas sa siis võisid öelda: Ta on mu õde?” Ja Iisak vastas temale: „Ma mõtlesin, et muidu ma ehk pean tema pärast surema.”

 Aga Abimelek ütles: „Miks sa meile seda tegid? Kui kergesti oleks võinud keegi rahva hulgast magada su naisega ja sa oleksid meie peale toonud süü!”

 Ja Abimelek andis käsu kogu rahvale, öeldes: „Kes puudutab seda meest ja tema naist, peab surema!”

 Ja Iisak külvas seal maal ja sai sel aastal sajakordselt, sest Issand õnnistas teda.

 Ja mees läks rikkaks, läks üha rikkamaks, kuni ta oli läinud väga rikkaks.

 Ja temal oli lamba- ja kitsekarju ja veisekarju ja palju peret, nõnda et vilistid teda kadestasid.

 Ja vilistid matsid kinni ja täitsid mullaga kõik kaevud, mis tema isa sulased olid kaevanud tema isa Aabrahami päevil.

 Ja Abimelek ütles Iisakile: „Mine ära meie juurest, sest sa oled saanud meist palju vägevamaks!”

 Siis Iisak läks sealt ära ja lõi oma telgid üles Gerari orgu ning elas seal.

 Ja Iisak kaevas uuesti need veekaevud, mis tema isa Aabrahami päevil olid kaevatud ja mis vilistid pärast Aabrahami surma olid kinni matnud; ja ta pani neile needsamad nimed, mis tema isa neile oli pannud.

 Aga kui Iisaki sulased kaevasid orus ja leidsid seal voolava veega kaevu, siis Gerari karjased riidlesid Iisaki karjastega, öeldes: „Vesi on meie oma!” Ta pani siis kaevule nimeks Eesek, sellepärast et nad temaga olid tülitsenud.

 Siis nad kaevasid teise kaevu, ja selle pärast riidlesid nad ka; ja sellele ta pani nimeks Sitna.

 Sealt ta siirdus edasi ja kaevas veel ühe kaevu, aga selle pärast nad ei riielnud; ja sellele ta pani nimeks Rehobot ning ütles: „Nüüd on Issand andnud meile avarust, et võiksime siin maal olla viljakad.”

 Ja sealt ta läks üles Beer-Sebasse.

 Ja Issand ilmutas ennast temale selsamal ööl ning ütles: 

„Mina olen su isa Aabrahami Jumal.
Ära karda, sest ma olen sinuga
ja õnnistan sind!

Ma teen su soo paljuks
oma sulase Aabrahami pärast.”

 Siis ta ehitas sinna altari, hüüdis appi Issanda nime ja lõi sinna oma telgi üles; ja Iisaki sulased kaevasid sinna kaevu.