Aga pärast seda sündis, et Ben-Hadad, Süüria kuningas, kogus kõik oma sõjaväe ja läks ning piiras Samaariat.

 Siis tuli Samaarias suur nälg; ja vaata, nad piirasid seda, kuni eesli pea maksis kaheksakümmend seeklit hõbedat ja kortel tuvisõnnikut viis seeklit hõbedat.

 Ja kord, kui Iisraeli kuningas käis müüri peal, hüüdis keegi naine teda ja ütles: „Aita, mu isand kuningas!”

 Ja ta vastas: „Kui Issand sind ei aita, kust siis mina sulle abi võtan? Kas rehealusest või surutõrrest?”

 Ja kuningas küsis temalt: „Mida sa soovid?” Ja ta vastas: „See naine ütles mulle: Anna oma poeg, selle me sööme täna, ja homme sööme siis minu poja!

 Ja me keetsime minu poja ning sõime ta. Ja järgmisel päeval ütlesin ma temale: Anna oma poeg meile söömiseks! Aga ta peitis oma poja ära.”

 Kui kuningas kuulis naise sõnu, siis ta käristas oma riided lõhki, käies ise müüri peal. Ja rahvas nägi, ja vaata, tal oli riiete all vastu ihu kotiriie.

 Ja ta ütles: „Issand tehku minuga ükskõik mida, kui Eliisale, Saafati pojale, täna pea otsa jääb!”

 Eliisa istus oma kojas ja vanemad istusid ta juures. Kuningas oli läkitanud ühe mehe enese eel. Aga enne kui käskjalg jõudis tema juurde, oli Eliisa vanemaile öelnud:„Kas näete, kuidas see tapja poeg läkitab minu pead võtma? Aga vaadake, kui käskjalg tuleb, siis sulgege uks ja tõrjuge ta uksel! Eks ole tema taga ta isanda jalgade kobin?”

 Kui ta alles nendega rääkis, vaata, siis tuli käskjalg tema juurde ja ütles: „Vaata, see õnnetus tuleb Issandalt; kas ma pean veel lootma Issanda peale?”