Vangistamine Filippis

 Aga sündis, et kui me läksime palvepaika, tuli meile vastu orjatar, kellel oli lausuja vaim, see tõi oma isandatele palju kasu ennustamisega.

 Tema käis Pauluse ja meie kannul ning hüüdis: „Need inimesed on kõigekõrgema Jumala sulased, kes kuulutavad teile päästmise teed.”

 Seda tegi ta mitu päeva. Aga Paulus ägestus, pöördus ümber ja ütles vaimule: „Ma käsin sind Jeesuse Kristuse nimel: mine temast välja!” Ja vaim läks välja samal tunnil.

 Kui nüüd orjatari isandad nägid, et nende kasulootus on kustunud, haarasid nad Pauluse ja Siilase ning vedasid nad turule ülemate juurde.

 Nad viisid nad võimukandjate ette ja ütlesid: „Need inimesed tekitavad meie linnas segadust. Nad on juudid ja kuulutavad kombeid, mida meie kui roomlased ei tohi omaks võtta ega järgida.”

 Ja rahvahulk tõusis nende vastu. Võimukandjad kiskusid rõivad nende seljast ja käskisid neid keppidega peksta.

 Ja kui nad olid neile palju hoope andnud, heitsid nad apostlid vangi ja käskisid vangivalvurit neid hoolsalt valvata.

 Niisuguse range käsu saanud, heitis valvur nad sisemisse vangikongi ja pani nende jalad pakku.

 Kesköö paiku Paulus ja Siilas palvetasid ja laulsid Jumalat kiites, ning vangid kuulasid neid.

 Aga äkitselt sündis nii suur maavärisemine, et vangihoone alused vappusid. Ja otsekohe avanesid kõik uksed ja kõikide köidikud pääsesid valla.

 Kui nüüd vangivalvur unest ärkas ja nägi vanglaukse lahti olevat, tõmbas ta mõõga ja tahtis end tappa, arvates, et vangid on põgenenud.

 Paulus hüüdis aga valju häälega: „Ära tee enesele kurja, sest me kõik oleme siin!”

 Siis palus valvur tuld, tormas sisse ja heitis värisedes Pauluse ja Siilase ette maha, tõi nad välja ning ütles: „Isandad, mis ma pean tegema, et pääseda?”

 Aga nemad ütlesid: „Usu Issandasse Jeesusesse, siis pääsed sina ja su pere!”

 Ja nad rääkisid Issanda sõna temale ja kõigile, kes olid tema kojas.

 Ja vangivalvur võttis nad tollel öötunnil enda juurde ja pesi nende haavad. Ning otsekohe ristiti tema ja kõik omaksed.

 Siis ta viis nad oma kotta, kattis neile laua ja oli ülirõõmus, et ta kogu perega oli hakanud uskuma Jumalasse.

 Kui valgeks läks, läkitasid võimukandjad kohtuteenrid ütlema: „Lase need inimesed vabaks!”

 Vangivalvur teatas need sõnad Paulusele: „Võimukandjad on saatnud sõna, et teid vabaks lastaks. Tulge siis nüüd välja ja minge rahuga!”

 Paulus aga vastas neile: „Nad on meid avalikult peksnud ilma kohut mõistmata, ent meie oleme Rooma kodanikud; nad on meid vangi heitnud ja tahavad nüüd meid salaja välja ajada?! Nii see ikka ei lähe! Tulgu nad ise ja viigu meid välja!”

 Kohtuteenrid andsid need sõnad võimukandjaile edasi. Kui nood kuulsid, et apostlid on Rooma kodanikud, lõid nad kartma ning tulid ja palusid neilt vabandust, tõid nad välja ja palusid linnast lahkuda.

 Siis tulid apostlid vanglast välja ja läksid Lüüdia poole. Ja kui nad vendi olid näinud ja julgustanud, läksid nad minema.