See küsimus tekib siis, kui inimene on palunud ausalt ja kaua, aga tundub et taevas vaikib.
Piiblis ei tähenda vastuseta palve, et Jumal ei kuule.
Sageli tähendab see, et vastus ei tule kujul ega ajal, mida ja mil inimene ootab.
Vaikus ei ole alati eemalolek — mõnikord on see ruum usalduseks.
Paljud piiblilood räägivad palvest, millele ei vastata kohe või nii, nagu paluja lootis.
Taavet palub korduvalt ja ootab, õppides samal ajal lootma Jumala headusele ka siis, kui olukord ei muutu.
Iiob palub seletust, aga saab vastuse asemel kohtumise Jumalaga.
Jeesus palub Ketsemanis, et karikas läheks mööda — ja ometi jääb Ta Isa tahte juurde.
Need lood ei õpeta, et palve alati muudab olukorda.
Nad õpetavad, et palve muudab inimest: õpetab püsima, ootama ja usaldama ka siis, kui vastus on „mitte veel“ või „erineb paluja ootusest“.
Kui palvele ei tule vastust, ei kutsu Piibel loobuma, vaid jääma Jumala ette ka vaikuses.
Sest ka vaikuses võib Jumal tegutsega.
