Torm ja laevahukk

 Ent üsna varsti sööstis saare poolt alla marutuul, mida hüütakse kirdemaruks.

 Kui see laeva kaasa kiskus ja me ei suutnud enam käila vastu tuult keerata, andsime end tuule ajada.

 Sattudes siis ühe saarekese varju, mida hüütakse Kaudaks, suutsime vaevalt tulla toime päästepaadiga.

 Kui see oli üles tõmmatud, kasutati kaitsevõtteid ja vöötati laev köitega. Ja et kardeti paiskuda Sürti madalale, heideti sisse triivankur ning jäeti laev triivima.

 Kui aga raju meid väga vintsutas, loopisid nad järgmisel päeval osa lasti üle parda.

 Ja kolmandal päeval heitsid nad oma käega merre ka laeva varustuse.

 Kui nüüd mitu päeva ei paistnud ei päikest ega tähti ja kange raju võimutses, lõppes meil viimaks igasugune lootus pääseda.

 Kuna kellelgi ei olnud enam mingit tahtmist süüa, siis tõusis Paulus nende keskel püsti ja ütles: „Mehed, te oleksite pidanud minu sõna kuulama ja jätma Kreetalt merele minemata, siis te oleksite vältinud seda hädaohtu ja kahju.

 Nüüd ma aga manitsen teid olema julged, sest ükski hing teie seast ei hukku, hukkub vaid laev.

 Täna öösel seisis minu juures selle Jumala ingel, kelle päralt ma olen ja keda ma ka teenin, ning ütles: „Ära karda, Paulus! Sa pead jõudma keisri ette, ja vaata, Jumal on sulle kinkinud kõik su kaasreisijad.”

 Seepärast, mehed, olge julged, sest ma usun Jumalat, et kõik läheb nõnda, nagu mulle on räägitud.

 Aga me peame jõudma mingile saarele.”

 Kui siis jõudis kätte neljateistkümnes öö, mil meid Aadria merel aeti sinna ja tänna, siis tundus laevameestele kesköö paiku, et läheneb mingi maa.

 Loodimisel leidsid nad vett olevat kakskümmend sülda; kui nad siis natuke edasi liikusid ja jälle loodisid, leidsid nad viisteist sülda vett.

 Kartes, et me paiskume karidele, heitsid nad laeva ahtrist välja neli ankrut ja jäid ootama päevavalgust.

 Aga kui laevamehed püüdsid laevast põgeneda ja hakkasid paati merre laskma ettekäändel, nagu tahaksid nad laeva käilast ankrut sisse lasta, ütles Paulus pealikule ja sõduritele: „Kui need ei jää laeva, siis te ei pääse!”

 Siis raiusid sõdurid paadi köied katki ja lasksid selle merre kukkuda.

 Aga enne kui valgeks läks, julgustas Paulus kõiki sööma, üteldes: „Täna on neljateistkümnes päev, mil te oodates püsite söömata ega ole midagi suhu võtnud.

 Seepärast ma manitsen teid leiba võtma, sest see on tarvilik teie pääsemiseks. Ei lähe ju teie ühegi peast juuksekarvagi kaotsi!”

 Nende sõnade järel võttis Paulus leiva, tänas Jumalat kõigi ees, murdis ja hakkas sööma.

 Ja kõigi meeleolu läks paremaks ja nemadki võtsid leiba.

 Ühtekokku oli meid laeval kakssada seitsekümmend kuus hinge.

 Kui nende kõhud said täis, siis nad kergendasid veel laeva, heites vilja merre.

 Kui valgeks läks, siis nad ei tundnud, mis maa see oli; aga nad märkasid ühte sobiva rannaga lahte, kuhu nad tahtsid, kui võimalik, laeva ajada.

 Nad vabastasid ankrud ja lasksid need merre vajuda, samal ajal nad vallandasid tüüriaerud köitest ja seadsid esipurje tuulde ning püüdsid liikuda ranna poole.

 Aga nad sattusid liivaseljakule ja ajasid laeva sinna kinni. Laeva käil tungis sinna sisse ja jäi liikumatult paigale, ahter purunes aga lainete möllus.

 Sõdurid võtsid nõuks vangid ära tappa, et ükski neist ei pääseks ujudes põgenema.

 Kuid pealik, tahtes päästa Paulust, takistas neid seda nõu täitmast. Ta käskis neil, kes oskavad ujuda, esimestena vette hüpata ja püüda maale jõuda, ja teistel käskis neile järgneda kas laudadel või laevarusudel. Ja nõnda sündis, et kõik pääsesid tervelt maale.