Suguharud, kes jäävad ida poole Jordanit

„Mooses ütles neile: „Kui gaadlased ja ruubenlased lähevad koos teiega üle Jordani, kõik, kes on varustatud sõjaks Issanda ees, ja kui maa alistub teile, siis andke Gileadimaa neile omandiks!”
Kuldsalm
4Ms 32:29

Lühikokkuvõte loost:

  • Ruubeni ja Gaadi suguharudel oli palju kariloomi ning nad nägid, et Jordani idakallas (Jaaseri ja Gileadi maa) sobib hästi karjakasvatuseks.

  • Nad palusid Mooseselt luba jääda sinna, mitte minna üle Jordani tõotatud maale.

  • Mooses kartis, et see on uskmatus ja võib teisi tagasi heidutada, meenutades eelmist põlvkonda, kes Kaananisse ei läinud.

  • Ruubenlased ja gaadlased lubasid siiski minna relvastatult koos teistega võitlema, kuni kogu maa on vallutatud, ja alles siis naasta oma maale.

  • Mooses nõustus kokkuleppega, lisades pool Manasse suguharu, ning nad ehitasid linnu ja karjatarasid oma perede jaoks.

Praktiline tähendus tänapäeva jaoks:

  • Mõnikord näeme endale sobivat lahendust, kuid peame arvestama ka teistega ja Jumala suure plaaniga.

  • Lubadused Jumala ja koguduse ees on tõsised – neid tuleb täita, isegi kui see nõuab pingutust.

  • Ühtsus ja vastastikune kohustus hoiavad Jumala rahva tugevana.

  • Otsused, mis põhinevad ainult mugavusel ja isiklikul kasul, võivad kahjustada kogu kogukonda.


 Ruubenlastel ja gaadlastel oli palju karja, väga palju. Kui nad nägid Jaaserimaad ja Gileadimaad, vaata, siis oli see sobiv paik karjale.

 Ja gaadlased ja ruubenlased tulid ning rääkisid Moosesega ja preester Eleasariga ja koguduse vürstidega, öeldes: „Atarot, Diibon, Jaaser, Nimra, Hesbon, Elaale, Sebam, Nebo ja Beon, maa, mida Issand lõi Iisraeli koguduse ees, on karjamaa, ja su sulastel on karja.”

 Ja nad ütlesid veel: „Kui me su silmis oleme armu leidnud, siis antagu see maa omandiks su sulastele! Ära vii meid üle Jordani!”

 Aga Mooses vastas gaadlastele ja ruubenlastele: „Kas peavad teie vennad minema sõtta, teie aga jääte siia?

 Miks võtate Iisraeli lastelt julguse minna sellele maale, mille Issand on neile andnud?

 Nõnda tegid teie vanemad, kui ma Kaades-Barneast läkitasin neid maad vaatama: kui nad jõudsid Kobaraorgu ja nägid maad, siis nad võtsid Iisraeli lastelt julguse minna maale, mille Issand oli neile andnud.

 Sel päeval süttis Issanda viha põlema ja ta vandus, öeldes: Need mehed, kes on tulnud Egiptusest, kahekümneaastased ja üle selle, ei saa näha maad, mille ma vandega tõotasin Aabrahamile, Iisakile ja Jaakobile, sest nad ei ole ustavalt käinud mu järel, peale Kaalebi, kenislase Jefunne poja, ja Joosua, Nuuni poja, sest nemad on ustavalt käinud Issanda järel.

 Ja Issanda viha süttis põlema Iisraeli vastu ja ta laskis neid hulkuda kõrbes nelikümmend aastat, kuni oli otsa saanud kogu see sugupõlv, kes oli kurja teinud Issanda silmis.

 Ja vaata, te olete nüüd tõusnud oma vanemate asemele, te patuste inimeste sigidikud, et veelgi õhutada Issanda vihaleeki Iisraeli vastu.

 Kui te taganete tema järelt, siis ta jätab rahva veel kauemaks kõrbe ja te hukkate kogu selle rahva.”

 Siis nad astusid tema juurde ja ütlesid: „Me ehitame siia karjatarad oma loomadele ja linnad oma väetitele, me ise aga varustume kärmesti käima Iisraeli laste ees, kuni oleme nad nende paika viinud. Aga meie väetid jäävad kindlustatud linnadesse maa elanike pärast.

 Me ei pöördu koju tagasi enne, kui igamees Iisraeli lastest on saanud oma pärisosa, sest me ei taha koos nendega saada pärisosa teiselt poolt Jordanit ega kaugemalt, kuna me saame oma pärisosa siitpoolt Jordanit, ida poolt.”

 Ja Mooses vastas neile: „Kui te teete nõnda, kui te Issanda ees varustate endid sõjaks ja iga teie varustatu läheb Issanda ees üle Jordani, kuni ta oma vaenlased on enese eest ära ajanud ja maa on alistatud Issanda ees, ja kui te alles seejärel pöördute tagasi, siis te olete süüta Issanda ja Iisraeli ees ning see maa jääb Issanda ees teie omandiks.

 Aga kui te ei tee nõnda, vaata, siis te teete pattu Issanda vastu ja saate tunda oma karistust, mis teid tabab!

 Ehitage oma väetitele linnad, lammastele ja kitsedele tarad ja tehke, mida olete lubanud!”

 Ja gaadlased ja ruubenlased rääkisid Moosesega, öeldes: „Su sulased teevad, nagu meie isand käsib.

 Meie lapsed, meie naised, meie kari ja kõik meie muud loomad jäävad siia Gileadi linnadesse, aga su sulased, kõik sõjaks varustatud, lähevad sinna üle, et sõdida Issanda ees, nagu mu isand on käskinud.”

 Siis Mooses andis nende pärast käsu preester Eleasarile ja Joosuale, Nuuni pojale, ja Iisraeli laste suguharude perekondade peameestele, ja Mooses ütles neile: „Kui gaadlased ja ruubenlased lähevad koos teiega üle Jordani, kõik, kes on varustatud sõjaks Issanda ees, ja kui maa alistub teile, siis andke Gileadimaa neile omandiks!

 Aga kui nad ei lähe varustatult koos teiega sinna üle, siis nad peavad elama Kaananimaal teie keskel!”

 Siis vastasid gaadlased ja ruubenlased, öeldes: „Mida Issand on öelnud su sulastele, seda me teeme.

 Me läheme sõjaks varustatult Issanda ees üle Kaananimaale, et meie pärisosa jääks meile siiapoole Jordanit.”

 Ja Mooses andis neile, gaadlastele ja ruubenlastele ja Joosepi poja Manasse poolele suguharule emorlaste kuninga Siihoni kuningriigi ja Baasani kuninga Oogi kuningriigi, maa ja selle linnad ühes maa-aladega, selle maa linnad ümberkaudu.

 Ja gaadlased ehitasid üles Diiboni, Ataroti, Aroeri, Atrot-Soofani, Jaaseri, Jogbeha, Beet-Nimra ja Beet-Haarani kindlustatud linnad ja karjatarad.

 Ja ruubenlased ehitasid üles Hesboni, Elaale, Kirjataimi, Nebo ja Baal-Meoni, nende nimed muudeti, ja Sibma. Nad panid linnadele, mis nad üles ehitasid, omad nimed.

 Ja Manasse poja Maakiri pojad läksid Gileadi, vallutasid selle, ja emorlased, kes seal olid, aeti ära.

 Ja Mooses andis Gileadi Manasse pojale Maakirile ning too asus sinna.

 Ja Manasse poeg Jair läks ning vallutas nende telklaagrid ja nimetas need „Jairi telklaagriteks”.

 Ja Nobah läks ning vallutas Kenati ja selle tütarlinnad ja nimetas selle Nobahiks enese nime järgi.

Loe ka teisi lugusid:

Vali temaatika järgi

SUURED TEEMAD:

  • Usk ja kuulekus Jumala plaanile versus mugavus ja omakasu.

  • Ühtsuse hoidmine Iisraeli suguharude vahel.

  • Vastutus oma lubaduste eest.

  • Jumala rahva paigutamine maale Tema juhtimisel.

MOTIIVID / SISULISED ELEMENDID:

  • Kariloomad ja maavalik – materiaalne kasu võib suunata otsuseid.

  • Moosese meenutus eelmisest põlvkonnast – ajalugu õpetab usaldama Jumalat.

  • Koos minemine – solidaarsus ja ühine vastutus rahva ülesannete täitmisel.

  • Linnade ehitamine – püsiv asustus ja tuleviku kindlustamine uuel maal.

Scroll to Top