Taavet säästab teist korda Sauli

 Ja siiflased tulid Gibeasse Saulile ütlema: „Eks Taavet varja ennast Hakila künkal, ida pool tühja maad?”

 Ja Saul võttis kätte ning läks alla Siifi kõrbe, ja koos temaga kolm tuhat Iisraeli valitud meest, et otsida Taavetit Siifi kõrbest.

 Ja Saul lõi leeri üles Hakila künkale, mis on tee ääres ida pool tühja maad. Aga Taavet viibis kõrbes ja kui ta sai aru, et Saul oli tulnud kõrbe temale järele, siis läkitas Taavet maakuulajaid ja sai teada, et Saul oli tõesti tulnud.

 Ja Taavet võttis kätte ning tuli paika, kuhu Saul oli leeri üles löönud; ja Taavet nägi kohta, kus Saul ja tema väepealik Abner, Neeri poeg, magasid; Saul magas vankriteleeris ja rahvas oli leeris tema ümber.

 Taavet võttis sõna ja rääkis hett Ahimelekiga ja Abisaiga, Seruja pojaga, Joabi vennaga, öeldes: „Kes tuleb koos minuga Sauli juurde leeri?” Ja Abisai vastas: „Mina tulen koos sinuga.”

 Nõnda tulid Taavet ja Abisai öösel rahva juurde, ja vaata, Saul oli heitnud magama vankriteleeris ning tema piik oli maasse lööduna ta peatsis; Abner ja rahvas aga magasid tema ümber.

 Ja Abisai ütles Taavetile: „Jumal on täna andnud sinu vaenlase su kätte. Ja nüüd luba, ma löön ta piigiga maa külge! Üksainus hoop – teist ei ole mul tema jaoks vaja.”

 Aga Taavet vastas Abisaile: „Ära teda hukka! Sest kes võiks karistamata pista oma käe Issanda võitu külge?”

 Ja Taavet ütles: „Nii tõesti kui Issand elab, lööb Issand kindlasti ise teda: kas saabub ta surmapäev või läheb ta sõtta ja saab otsa.

 Issanda pärast jäägu see minust kaugele, et pistaksin oma käe Issanda võitu külge. Aga võta nüüd piik, mis on ta peatsis, ja veekruus, ja lähme!”

 Ja Taavet võttis piigi ja veekruusi Sauli peatsist ja nad läksid oma teed; ja ükski ei näinud, ei märganud ega ärganud üles, vaid nad kõik magasid, sest Issand oli lasknud tulla nende peale raske une.

 Seejärel läks Taavet üle teisele poole ja seisis eemal mäetipus; nende vahel oli palju maad.

 Ja Taavet hüüdis rahvast ja Abnerit, Neeri poega, ja ütles:„Eks sa vasta, Abner?” Ja Abner kostis ning küsis: „Kes sa oled, et sa hüüad kuningat?”

 Ja Taavet ütles Abnerile: „Eks sa ole mees? Kes on Iisraelis sinu sarnane? Aga miks sa ei valvanud oma isandat kuningat? Sest keegi rahva hulgast tuli hukkama kuningat, su isandat.

 Ei ole hea see asi, mis sa oled teinud. Nii tõesti kui Issand elab: te olete surmalapsed, et te ei ole valvanud oma isandat, Issanda võitut. Ja nüüd vaata, kus on kuninga piik ja veekruus, mis olid ta peatsis?”

 Siis Saul tundis ära Taaveti hääle ja küsis: „Kas see on sinu hääl, mu poeg Taavet?” Ja Taavet vastas: „See on minu hääl, mu isand kuningas.”

 Ja ta ütles: „Mispärast ajab mu isand nõnda taga oma sulast? 

Sest mida ma olen teinud? Või mis kurja on mu käes?

 Ja nüüd kuulgu ometi mu isand kuningas oma sulase sõnu: kui Issand on sind kihutanud minu vastu, siis saagu ta tunda ohvrilõhna; aga kui inimlapsed, siis olgu nad neetud Issanda ees, et nad tõukavad mind nüüd välja Issanda pärisosasse kuuluvusest, öeldes: Mine teeni teisi jumalaid!

 Aga nüüd ärgu voolaku mu veri maha Issanda palgest eemal, sest Iisraeli kuningas on läinud otsima ühtainsat kirpu, otsekui ajaks ta mägedes taga põldpüüd.”

 Siis ütles Saul: „Ma olen pattu teinud. Tule tagasi, mu poeg Taavet, sest ma ei tee sulle enam kurja, sellepärast et mu hing on täna olnud kallis su silmis! Vaata, ma olen talitanud mõistmatult ja eksinud üliväga.”

 Ja Taavet kostis ning ütles: „Vaata, siin on kuninga piik; tulgu nüüd keegi noortest meestest ja võtku see!

 Issand tasub igaühele tema õiglust ja truudust mööda. Sest Issand andis sind täna minu kätte, aga mina ei tahtnud pista oma kätt Issanda võitu külge.

 Ja vaata, nagu sinu hing oli täna kallis minu silmis, nõndasamuti olgu minu hing kallis Issanda silmis ja ta päästku mind igast hädast!”

 Ja Saul ütles Taavetile: „Ole õnnistatud, mu poeg Taavet! Mida sa iganes teed, see õnnestub sul.” Siis Taavet läks oma teed ja Saul läks tagasi koju.