Absalomi surm

 Ja Taavet luges üle rahva, kes tema juures oli, ja pani neile pealikud tuhandete ja sadade üle.

 Siis läkitas Taavet rahva välja: kolmandiku Joabi juhatusel, kolmandiku Seruja poja Abisai, Joabi venna juhatusel ja kolmandiku gatlase Ittai juhatusel. Ja kuningas ütles rahvale: „Ka mina ise tulen koos teiega.”

 Aga rahvas ütles: „Ära tule! Sest kui me peaksime põgenema, siis ei hoolita meist; ja isegi kui pooled meist saavad surma, ei hoolita meist; aga sina oled nagu kümme tuhat meiesugust. Seepärast on nüüd parem, kui sa linnast meile appi tuled.”

 Siis ütles kuningas neile: „Ma teen, nagu teie meelest hea on.” 

Ja kuningas jäi seisma värava kõrvale, kõik rahvas aga läks välja sadade ja tuhandete kaupa.

 Ja kuningas käskis Joabi, Abisaid ja Ittaid, öeldes: „Olge heatahtlikud nooruk Absalomi vastu!” Ja kõik rahvas kuulis, kuidas kuningas andis kõigile pealikuile käsu Absalomi pärast.

 Nõnda läks rahvas väljale Iisraeli vastu ja taplus toimus Efraimi metsas.

 Seal löödi Iisraeli rahvas maha Taaveti sulaste ees ja seal sündis sel päeval suur kaotus – kakskümmend tuhat meest.

 Taplus levis seal üle kogu maa-ala ja mets neelas sel päeval rohkem rahvast kui mõõk.

 Siis sattus Absalom Taaveti sulaste ette. Absalom ratsutas muula seljas, ja kui muul jõudis suure oksliku tamme alla, siis jäi Absalom peadpidi tamme külge, jäädes rippuma taeva ja maa vahele, kuna muul läks tema alt edasi.

 Üks mees nägi seda ja teatas Joabile ning ütles: „Vaata, ma nägin Absalomi tamme küljes rippuvat!”

 Ja Joab ütles mehele, kes temale teatas: „Vaata, kui sa nägid seda, miks sa siis ei löönud teda seal maha? Siis oleks mu kohus olnud anda sulle kümme hõbeseeklit ja vöö.”

 Aga mees vastas Joabile: „Isegi kui ma vaeksin enesele pihku tuhat hõbeseeklit, ei pistaks ma oma kätt kuningapoja külge, sest kuningas andis meie kuuldes käsu sinule, Abisaile ja Ittaile, öeldes: Pange, kes see iial oleks, nooruk Absalomi tähele!

 Või oleksin pidanud talitama petlikult? Aga ükski asi ei jää ju varjule kuninga eest ja sa ise oleksid siis seisnud eemal.”

 Siis ütles Joab: „Mina ei saa nõnda su ees oodata.” Ja ta võttis kätte kolm oda ning torkas need Absalomile südamesse, kui ta tamme küljes oli alles elus.

 Ja kümme noort meest, Joabi sõjariistade kandjad, astusid tema ümber ja lõid Absalomi ning surmasid tema.

 Siis puhus Joab sarve ja rahvas pöördus tagasi Iisraeli jälitamast, sest Joab peatas rahva.

 Ja nad võtsid Absalomi ning viskasid ta metsas ühte suurde kaevandisse ja kuhjasid tema peale väga suure kivihunniku. Ja kogu Iisrael põgenes, igaüks oma telki.

 Aga Absalom oli võtnud ja püstitanud enesele oma eluajal samba, mis on Kuningaorus, sest ta ütles: „Mul ei ole poega mu nime mälestuseks.” Ta nimetas samba oma nimega ja seda hüütakse tänapäevani „Absalomi mälestusmärgiks”.

 Ja Ahimaats, Saadoki poeg, ütles: „Ma jooksen nüüd ja viin kuningale rõõmusõnumi, et Issand on nõutanud temale õiguse tema vaenlaste käest.”

 Aga Joab ütles temale: „Täna ei ole sa rõõmusõnumi kuulutaja; mõnel muul päeval saad sa viia rõõmusõnumi, aga täna ei saa sa viia rõõmusõnumit, sest kuningapoeg on ju surnud.”

 Siis ütles Joab ühele etiooplasele: „Mine teata kuningale, mida sa oled näinud!” Ja etiooplane kummardas Joabile ning hakkas jooksma.

 Aga Ahimaats, Saadoki poeg, jätkas veel ning ütles Joabile: „Saagu mis saab, luba ma jooksen ka etiooplasele järele!” Aga Joab ütles: „Miks siis sina tahad joosta, mu poeg? Sinule ei maksta ju rõõmusõnumi tooja tasu!”

 Ta vastas: „Saagu mis saab, ma jooksen!” Siis ta ütles temale: „Jookse!” Ja Ahimaats jooksis Lagendiku teed ning möödus etiooplasest.

 Taavet istus kahe värava vahel. Kui vahimees läks müüri peale värava katusele ja tõstis oma silmad üles ning vaatas, ennäe, siis tuli üksik mees joostes.

 Ja vahimees hüüdis ning teatas kuningale. Ja kuningas ütles: „Kui ta on üksinda, siis on tal head sõnumid suus.” Ja mees tuli üha ligemale.

 Siis nägi vahimees teist meest jooksvat; ja vahimees hüüdis väravahoidjale ning ütles: „Ennäe, veel üks mees jookseb üksinda!” 

Aga kuningas ütles: „Ka see toob häid sõnumeid.”

 Ja vahimees ütles: „Ma näen esimese jooksust, et see on Saadoki poja Ahimaatsi jooksu moodi.” Ja kuningas ütles: „See on hea mees ja ta tuleb hea sõnumiga.”

 Ja Ahimaats hüüdis ning ütles kuningale: „Rahu!” Siis ta kummardas kuninga ette silmili maha ja ütles: „Kiidetud olgu Issand, sinu Jumal, kes andis kätte need mehed, kes tõstsid oma käed mu isanda kuninga vastu!”

 Kuningas küsis: „Kas nooruk Absalomi käsi käib hästi?” Ja Ahimaats vastas: „Ma nägin suurt möllu, kui Joab läkitas kuninga sulase ja minu, sinu sulase, aga ma ei tea, mis see oli.”

 Ja kuningas ütles: „Astu kõrvale ja seisa seal!” Ja ta astus kõrvale ning jäi sinna seisma.

 Ja vaata, etiooplane tuli. Ja etiooplane ütles: „Võtku mu isand kuningas kuulda häid sõnumeid, sest Issand on täna nõutanud sulle õiguse kõigi käest, kes olid tõusnud su vastu!”

 Kuningas küsis etiooplaselt: „Kas nooruk Absalomi käsi käib hästi?” Ja etiooplane vastas: „Sündigu mu isanda kuninga vaenlastega ja kõigiga, kes tõusevad sulle kurja tegema, nõnda nagu sündis selle noorukiga!”