Kuidas kasvada usus?
See küsimus tekib siis, kui inimene ei taha oma usku üksnes kogeda, vaid selles kasvada ja seda päriselt elada. Piiblis ei tähenda usus kasvamine korraga täiuseni jõudmist, vaid teed, kus õpitakse kuulama, usaldama ja vastama Jumala kutsele samm-sammult.
Kui Ristija Johannes kahtleb, ei tõuka Jeesus teda eemale, vaid suunab vaatama Jumala tegusid — usk kasvab, kui õpitakse nägema selgemalt.
Templimaksu loos näitab Jeesus, et küps usk ei pea oma vabadust tõestama, vaid oskab seda kanda vastutusega.
Halastaja samaarlase lugu õpetab, et usk ei süvene ainult teadmises, vaid armastuses, mis astub üle piiride.
Marta ja Maarja loos saab selgeks, et kasv algab kuulamisest — süda peab enne olema avatud, kui käed midagi teevad.
„Paluge, ja teile antakse“ meenutab, et usk ei kasva iseseisvuses, vaid osaduses Jumalaga.
Seitsmekümne tagasitulek näitab, et usk tugevneb, kui seda usalduses välja elatakse ja kogetu Jumala ette tagasi tuuakse.
Need lood ütlevad koos: usus kasvamine ei ole kiire hüpe, vaid püsiv suund. See on elu, mis sammhaaval kujuneb Jumala ligiolus.