Ristija Johannes tunnistab taas Jeesusest

 Pärast seda läks Jeesus oma jüngritega Juudamaale; ta viibis seal koos nendega ja ristis.

 Ka Johannes oli Ainonis Salimi lähedal, sest seal oli palju vett, ja inimesed tulid sinna ja lasksid end ristida;

 sest Johannest ei olnud veel vangi heidetud.

 Siis hakkasid Johannese jüngrid ühe juudiga puhastamiste üle vaidlema.

 Ja nad tulid Johannese juurde ja ütlesid talle: „Rabi! See, kes oli sinuga sealpool Jordanit ja kellest sa tunnistasid, vaata, ka see ristib ja kõik lähevad tema juurde.”

 Johannes kostis: „Keegi ei suuda võtta midagi, kui see ei ole temale antud taevast.

 Teie ise olete mu tunnistajad, et ma ütlesin, mina ei ole Messias, vaid ainult tema eele läkitatu.

 Kellel on mõrsja, see on peigmees. Peigmehe sõber seisab aga kõrval ja kuulab teda ning on väga rõõmus peigmehe hääle üle. Nii on nüüd ka minu rõõm saanud täielikuks.

 Tema peab kasvama, aga mina pean kahanema.”

 Kes tuleb ülalt, on üle kõikide. Kes on maast, on maast ja räägib maast. Kes tuleb taevast, on üle kõikide.

 Tema tunnistab seda, mida on näinud ja kuulnud, ja ometi ei võta keegi tema tunnistust vastu.

 Tema tunnistuse vastuvõtmine tähendab pitseriga kinnitamist, et Jumal on tõeline.

 Jah, see, kelle Jumal on läkitanud, räägib Jumala sõnu; Jumal ei anna ju Vaimu mõõdu järgi.

 Isa armastab Poega ja on andnud tema kätte kõik.

 Kes usub Pojasse, sellel on igavene elu, aga kes ei kuula Poja sõna, see ei näe elu, vaid tema peale jääb Jumala viha.