Ristija Johannese sünni ettekuulutus

 Juuda kuninga Heroodese päevil elas preester, nimega Sakarias, Abija teenistuskorrast , ta naine oli Aaroni tütardest ja tema nimi oli Eliisabet.

 Nad mõlemad olid õiged Jumala silmis, elades laitmatult kõigi Issanda käskude ja nõudmiste järgi.

 Aga neil ei olnud last, sest Eliisabet oli sigimatu, ja nad mõlemad olid väga eakad.

 Sündis aga, kui Sakarias oli oma teenistuskorra aegu preestritalituses Jumala ees, et liisk langes ametikombe järgi talle minna Issanda templisse suitsutama.

 Kui kogu rahvahulk palvetas õues suitsutamistunnil, ilmus talle Issanda ingel, seistes suitsutusaltari paremal pool.

 Teda nähes Sakarias kohkus ja kartus langes ta peale.

 Aga ingel ütles talle: „Ära karda, Sakarias, sest su anumist on kuuldud ja su naine Eliisabet toob sulle ilmale poja, ja sa paned talle nimeks Johannes.

 Ja temast on sul rõõmu ja hõiskamist ning paljud rõõmustavad tema sündimisest, sest ta saab suureks Issanda silmis. Ta ei tohi juua veini ega muud vägijooki, ja ta täidetakse Püha Vaimuga juba oma ema ihus.

 Ja ta pöörab palju Iisraeli lapsi Issanda, nende Jumala poole.

 Ja ta ise käib tema eel Eelija vaimus ning väes, et pöörata isade südant laste poole ja sõnakuulmatuid õigete meelsusse, et kujundada Issandale valmistatud rahvast.”

Sakarias küsis inglilt: „Millest ma võiksin seda ära tunda? Mina olen ju vana mees ja mu naine on väga eakas.”

 Ja ingel vastas talle: „Mina olen Gabriel, kes seisab Jumala ees, ja mind on läkitatud rääkima sinuga ja kuulutama sulle seda rõõmusõnumit.

 Ja vaata, sa jääd keeletuks ega saa kõnelda kuni päevani, mil see sünnib, seepärast et sa ei ole uskunud mu sõnu, mis lähevad täide omal ajal.”

 Rahvas oli ootamas Sakariast ja pani imeks, et ta nii kaua viibis templis.

 Aga kui ta oli välja tulnud, ei saanud ta nendega rääkida. Ja nad mõistsid, et ta oli templis näinud nägemust. Tema üksnes viipas neile käega ning jäi tummaks.

 Kui Sakariase teenistuskorra päevad lõppesid, läks ta koju.

 Aga pärast neid päevi jäi ta naine Eliisabet lapseootele ja hoidis ennast varjul viis kuud, öeldes:

 „Nõnda on Issand mulle teinud neil päevil, mil ta minu peale vaatas, et võtta ära häbi, mis mul oli inimeste silmis.”