Taaveti ja Joonatani sõprus

„Jah, nii tõesti kui Issand elab ja nii tõesti kui sa ise elad, minu ja surma vahel on ainult üks samm.” Siis ütles Joonatan Taavetile: „Mida sa iganes soovid, seda ma teen sulle!””
Kuldsalm
1Sm 20:3-4

Lühikokkuvõte loost:

  • Taavet põgenes Sauli juurest ja küsis Joonatanilt, miks Saul tahab teda tappa. Joonatan ei uskunud algul, et tema isa on otsustanud Taaveti surmata.

  • Nad sõlmisid lepingu: Joonatan pidi teada saama, millised on Sauli kavatsused, ja andma Taavetile märku.

  • Nad leppisid kokku plaani – pidu noorkuu ajal näitaks, kuidas Saul reageerib Taaveti puudumisele. Kui Saul vihastab, tähendab see, et ta on otsustanud Taaveti hukutada.

  • Joonatan kinnitas Taavetile oma truudust ja palus, et Taavet tulevikus hoiaks tema suguvõsa. Nad kordasid oma sõpruse lepingut Issanda ees.

  • Pärast seda kavandas Joonatan märgi kaudu (noolelaskmine), kuidas Taavetile salaja teada anda, kas tal on turvaline tulla või peab ta põgenema.

  • Peo ajal küsis Saul Taaveti puudumise kohta; kui Joonatan selgitas, et Taavet on Petlemma läinud, vihastas Saul ja karjus oma poja peale, öeldes, et Taavet tuleb surmata.

  • Saul viskas isegi odaga Joonatani pihta; siis mõistis Joonatan lõplikult isa kavatsust ja lahkus kurvastunult.

  • Järgmisel päeval läks Joonatan välja, lasi nooled ja andis teenijale märku, et Taavet peab põgenema.

  • Pärast teenija lahkumist  Joonatan ja Taavet kohtusid, nad nutsid ja jätsid südantlõhestavalt hüvasti, kinnitades veel kord oma lepingut.

Praktiline tähendus tänapäeva jaoks:

  • Tõeline sõprus püsib ka surve all – Joonatani ja Taaveti side jäi tugevaks ka siis, kui poliitika ja perekond läksid nende vastu.

  • Ausus ja lepinguline truudus – nad ei tugine ainult tunnetele, vaid kinnitasid oma sõprust Issanda ees.

  • Jumala ees tehtud tõotus on püsiv – Joonatan palus, et Taavet hoiaks tema järglasi, ja Taavet täitis seda hiljem.

  • Vahel tuleb raskeid otsuseid teha – lojaalsus tõe ja õigluse vastu võib nõuda, et astume vastu isegi oma pereliikmetele.


 Aga Taavet põgenes Raama Naajotist ja tuli ning ütles Joonatanile: „Mida ma olen teinud? Mis on mu süü ja patt su isa ees, et ta püüab mu hinge?”

 Ja Joonatan vastas temale: „Jäägu see kaugele! Sa ei sure! Vaata, mu isa ei tee midagi suuremat ega vähemat, ilma et ta ilmutaks minu kõrvadele. Miks peaks mu isa just seda asja minu eest varjama? See pole mitte nii!”

 Aga Taavet vannutas jälle ja ütles: „Su isa teab kindlasti, et ma sinu silmis olen armu leidnud. Seepärast ta mõtleb: Joonatan ei tohi sellest teada saada, et ta ei kurvastaks. Jah, nii tõesti kui Issand elab ja nii tõesti kui sa ise elad, minu ja surma vahel on ainult üks samm.”

 Siis ütles Joonatan Taavetile: „Mida sa iganes soovid, seda ma teen sulle!”

 Ja Taavet ütles Joonatanile: „Vaata, homme on noorkuu ja ma peaksin küll koos kuningaga istuma ja sööma; aga luba mind, et ma väljal ennast varjan kuni kolmanda õhtuni.

 Kui su isa leiab mind väga puudu olevat, siis ütle: Taavet palus mind väga, et ta võiks rutata oma linna Petlemma, sest seal on kogu suguvõsal iga-aastane ohver.

 Kui ta ütleb nõnda: Hea küll!, siis on su sulasel rahu. Aga kui ta viha süttib põlema, siis tea, et tema poolt on kuritöö otsustatud!

 Osuta siis oma sulasele heldust, sest sa oled oma sulase viinud koos enesega Issanda liitu! Aga kui süü on minus, siis surma sina mind; sest miks peaksid sa mind viima oma isa juurde?”

 Ja Joonatan ütles: „Jäägu see sinust kaugele! Sest kui ma tõesti märkan, et mu isa on otsustanud lasta sulle kurja sündida, siis ma ei jäta seda sulle teatamata.”

 Aga Taavet küsis Joonatanilt: „Kes teatab mulle, kui su isa vastab sulle karmilt?”

 Ja Joonatan vastas Taavetile: „Tule, lähme väljale!” Ja nad mõlemad läksid väljale.

 Ja Joonatan ütles Taavetile: „Issand, Iisraeli Jumal! Kui ma homme või ülehomme sel ajal olen oma isalt järele kuulanud, ja vaata, Taaveti asi on hea, eks ma siis läkita kedagi su juurde ja ilmuta seda su kõrvale.

 Issand tehku Joonataniga ükskõik mida, aga kui mu isa tahab teha sulle kurja, siis ma ilmutan seda su kõrvale ja saadan sinu ära, et sa võiksid minna rahuga. Ja Issand olgu sinuga, nõnda nagu ta on olnud mu isaga!

 Jah, kui ma veel elan, siis osuta mulle küll Issanda armastust, et ma ei sureks!

 Ära võta iialgi oma armastust minu soolt, ka siis mitte, kui Issand kõik Taaveti vaenlased maapinnalt hävitab!”

 Ja Joonatan tegi Taaveti sooga liidu: „Issand nõudku aru Taaveti vaenlastelt!”

 Ja Joonatan vannutas veel Taavetit vastastikuse armastuse juures, sest ta armastas teda, nagu ta armastas oma hinge.

 Ja Joonatan ütles temale: „Homme on noorkuu ja sinust tuntakse puudust, kui su koht on tühi.

 Aga ülehomme mine ruttu alla ja tule sinna paika, kus sa selle teo päeval ennast varjasid, ja jää Eseli kivi juurde!

 Mina ammun siis kolm noolt selle kõrvale, nagu laseksin ma märki.

 Ja vaata, ma läkitan poisi, öeldes: „Mine otsi nooli!” Aga kui ma ütlen poisile: „Vaata, nooled on sinust siinpool, võta need!”, siis tule, sest sul on siis rahu ega midagi muud, nii tõesti kui Issand elab!

 Aga kui ma ütlen poisile nõnda: „Vaata, nooled on sinust sealpool!”, siis mine, sest Issand saadab su ära!

 Ja mis puutub sellesse, mida mina ja sina oleme rääkinud, siis vaata, Issand on igavesti tunnistajaks minu ja sinu vahel.”

 Ja Taavet varjas ennast väljal. Kui noorkuu tuli, istus kuningas leiba võtma.

 Kuningas istus nagu alati oma istmel, seinaäärsel istmel. Kui Joonatan tõusis, istus ainult Abner Sauli kõrval ja Taaveti koht oli tühi.

 Aga Saul ei öelnud sel päeval midagi, sest ta mõtles: „Temale on midagi juhtunud, ta ei ole puhas, ta ei ole kindlasti mitte puhas.”

 Aga kui järgmisel päeval, teisel noorkuu päeval, Taaveti koht tühi oli, küsis Saul oma pojalt Joonatanilt: „Mispärast ei ole Iisai poeg nii eile kui täna leivale tulnud?”

 Ja Joonatan kostis Saulile: „Taavet palus mind väga, et ta võiks minna Petlemma; ta ütles: Luba mind ometi, sest meil on linnas suguvõsa ohver ja mu vend kutsus mind; kui ma nüüd su silmis armu leian, siis lase mind minna oma vendi vaatama! Sellepärast ei ole ta tulnud kuninga lauda.”

 Siis Sauli viha süttis põlema Joonatani vastu ja ta ütles temale: „Sina vastuhakkaja värdjas! Kas ma ei tea, et sa oled valinud Iisai poja häbiks enesele ja häbiks oma ema häbemele!

 Niikaua kui Iisai poeg maa peal elab, ei ole sina ega su kuningriik kindel. Ja nüüd läkita kedagi ja too ta minu juurde, sest ta on surmalaps!”

 Aga Joonatan kostis oma isale Saulile ja küsis temalt: „Miks on vaja teda surmata? Mis ta on teinud?”

 Aga Saul viskas piigi tema suunas, et teda läbi torgata; nüüd mõistis Joonatan, et ta isa oli otsustanud Taaveti tappa.

 Ja Joonatan tõusis lauast tulise vihaga ega võtnud leiba teisel noorkuu päeval, sest ta oli mures Taaveti pärast, oli ju tema isa teda mõnitanud.

 Järgmisel hommikul läks Joonatan Taavetile määratud ajal väljale ja tal oli kaasas üks väike poiss.

 Ja ta ütles oma poisile: „Jookse ja otsi nooli, mis ma ammun!” 

Poiss jooksis ja ta ise ambus noole temast mööda.

 Ja kui poiss jõudis sinna paika, kus oli Joonatani ammutud nool, hüüdis Joonatan poisile järele ja küsis: „Eks ole nool sinust eespool?”

 Ja Joonatan hüüdis poisile järele: „Rutta nobedasti, ära seisa!” 

Ja Joonatani poiss noppis noole ning tuli oma isanda juurde.

 Aga poiss ei teadnud midagi, ainult Joonatan ja Taavet teadsid seda asja.

 Ja Joonatan andis oma sõjariistad poisile, kes oli koos temaga, ja ütles temale: „Mine vii linna!”

 Kui poiss oli läinud, tõusis Taavet üles lõuna poolt ja heitis silmili maha ning kummardas kolm korda; siis nad suudlesid teineteist ja nutsid üheskoos, Taavet kõige rohkem.

 Siis ütles Joonatan Taavetile: „Mine rahuga, jäägu nõnda, nagu me mõlemad Issanda nime juures oleme vandunud ja öelnud: Issand olgu igavesti tunnistajaks minu ja sinu vahel, minu soo ja sinu soo vahel!”

Loe ka teisi lugusid:

Vali temaatika järgi

SUURED TEEMAD:

  • Sõprus ja truudus Jumala ees – lepinguline side, mis läheb üle ajutise kasu või poliitilise lojaalsuse.

  • Sauli allakäik – tema raev ja vägivald eskaleeruvad isegi oma poja vastu.

  • Jumala juhtimine Taaveti elus – Taaveti ellujäämine ja kaitse Jumala kaudu valmistavad teda ette kuningriigiks.

  • Perekonna ja sõpruse konflikt – Joonatan peab valima isa ja sõbra vahel, mis näitab keerulist lojaalsuse pinget.

MOTIIVID / SISULISED ELEMENDID:

  • Oda – Sauli vihahoogude sümbol, mis seekord pöördub isegi Joonatani vastu.

  • Nooled ja sõnum – peidetud märgisüsteem, mis toob esile tarkuse ja ettevaatlikkuse ohusituatsioonis.

  • Leping – sõprus, mis on kinnitatud Issanda ees, annab sügavama kaalu nende suhtele.

  • Pisaratel hüvastijätt – emotsionaalne tipphetk, mis rõhutab, kui kallis ja haruldane oli nende sõprus.

  • Noorkuu pidu – rituaalne ja ametlik taust, mille sees mängib välja isiklik tragöödia.

Scroll to Top