Taaveti rahvalugemise raske tagajärg
- 2Sm 24:1-17
- 1Aj 21:1-17
- Toimumisaeg: umbes aastatel ~
- Asukoht: Morija mägi (Templimägi), Jeruusalemm, Iisrael
- Asukoht: Daan, Iisrael
- Asukoht: Beer-Seba, Iisrael
- Asukoht: Jordani jõgi, Iisrael
- Asukoht: Aroer, Jordaania
- Asukoht: Gilead, Jordaania
- Asukoht: Hodsimaa, Jordaania
- Asukoht: Jaan, Iisrael
- Asukoht: Siidon, Liibanon
- Asukoht: Tüüros, Liibanon
- Tõlked: 1997 Piibel
- Isikud: Taavet, Joab, Gaad (prohvet), Arauna/Ornan
Lühikokkuvõte loost:
Jumal laseb Taavetil teha rahvaloenduse, mis toob hiljem kaasa rahva süü.
Vägedepealik Joab täidab käsu vastumeelselt, loendades Iisraeli ja Juuda mehed.
Pärast seda tunneb Taavet südames süüd ja tunnistab oma pattu Jumala ees.
Prohvet Gaad toob talle kolm võimalikku karistust; Taavet valib pigem Issanda käe kui inimeste käe.
Issand saadab katku, mis viib surma palju inimesi, kuid peatab nuhtluse, kui Taavet palub halastust.
Praktiline tähendus tänapäeva jaoks:
Uhkus ja enesekindlus võivad viia Jumala usaldamisest kõrvale.
Meie otsused mõjutavad teisi, eriti kui oleme vastutaval positsioonil.
Jumala halastus on suurem kui inimlik õiglus – Temalt saab alati paluda andestust.
Patutunnistus ja meeleparandus toovad lepituse ja peatavad hävingu.
Aga Issanda viha süttis taas põlema Iisraeli vastu ja ta kihutas Taavetit nende vastu, öeldes: „Mine loe ära Iisrael ja Juuda!”
Siis ütles kuningas Joabile, sõjaväepealikule, kes oli tema juures: „Käi nüüd läbi kõik Iisraeli suguharud Daanist kuni Beer-Sebani, ja loe ära rahvas, et ma saaksin teada rahva arvu!”
Aga Joab ütles kuningale: „Issand, su Jumal, andku rahvale lisa sajakordselt enam, kui neid on, ja mu isand kuningas saagu seda näha oma silmaga! Aga miks mu isand kuningas peab seda vajalikuks?”
Kuid kuninga sõna Joabile ja väepealikuile jäi kindlaks, ja Joab ja väepealikud läksid kuninga eest Iisraeli rahvast lugema.
Nad läksid üle Jordani ja jäid leeri Aroeri, paremale poole linna, mis on keset orgu Gaadi ja Jaaseri suunas.
Siis tulid nad Gileadi ja alumisele Hodsimaale; seejärel tulid nad Daani, Jaani ja ringiga Siidoni juurde.
Siis tulid nad Tüürose kindlusesse ja kõigisse hiivlaste ja kaananlaste linnadesse ning läksid Juuda Lõunamaale Beer-Sebasse.
Ja nõnda käisid nad läbi kogu maa ning tulid Jeruusalemma üheksa kuu ja kahekümne päeva pärast.
Ja Joab andis äraloetud rahva arvu kuningale: Iisraelis oli kaheksasada tuhat vahvat meest, mõõgatõmbajat; ja Juuda mehi oli viissada tuhat meest.
Aga Taaveti südametunnistus vaevas teda pärast seda, kui ta oli rahva ära lugenud, ja Taavet ütles Issandale: „Seda tehes olen ma teinud suure patu. Aga nüüd, Issand, anna siiski andeks oma sulase süü, sest ma tegin väga rumalasti!”
Ja kui Taavet hommikul tõusis, oli Issanda sõna tulnud prohvet Gaadile, Taaveti nägijale; ta oli öelnud: „Mine ja ütle Taavetile: Nõnda ütleb Issand: Ma annan sulle kolm võimalust, vali enesele neist üks, mis ma sinule peaksin tegema!”
Ja Gaad tuli Taaveti juurde, kuulutas seda ning ütles temale: „Kas peaks su maale tulema seitsmeks aastaks nälg? Või kas tahaksid kolm kuud põgeneda oma vaenlaste eest, kes sind taga ajavad? Või peaks su maal olema kolm päeva katk? Mõtle nüüd järele ja vaata, mida ma vastan temale, kes mind läkitas!”
Ja Taavet ütles Gaadile: „Mul on väga kitsas käes. Langegem siiski Issanda kätte, sest tema halastus on suur, aga inimeste kätte ma ei tahaks langeda!”
Siis saatis Issand Iisraelisse katku, alates hommikust kuni määratud ajani; ja rahvast suri Daanist kuni Beer-Sebani seitsekümmend tuhat meest.
Aga kui ingel sirutas oma käe Jeruusalemma kohale, et seda hävitada, siis kahetses Issand seda kurja ja ütles inglile, kes tegi rahva hulgas hävitustööd: „Küllalt! Lase nüüd oma käsi alla!” Ja Issanda ingel oli siis jebuuslase Arauna rehealuse juures.
Ja Taavet kõneles Issandaga, nähes inglit rahvast maha löövat, ja ütles: „Vaata, mina tegin pattu ja mina olen süüdi. Aga mida on need lambad teinud? Olgu seepärast su käsi minu ja mu isakoja vastu!”
Aga saatan tõusis Iisraeli vastu ja kehutas Taavetit, et ta Iisraeli ära loeks.
Ja Taavet ütles Joabile ja rahva vürstidele: „Minge tehke kindlaks Iisraeli arv Beer-Sebast kuni Daanini ja teatage see mulle, et saaksin teada nende arvu!”
Aga Joab ütles: „Issand andku lisa oma rahvale sajakordselt enam, kui neid on! Eks nad kõik ju ole, mu isand kuningas, mu isanda sulased? Miks mu isand seda nõuab? Miks peaks see Iisraelile süüks saama?”
Kuid kuninga sõna Joabile jäi kindlaks; ja Joab läks välja ning käis kogu Iisraeli läbi ja tuli tagasi Jeruusalemma.
Ja Joab andis äraloetud rahva arvu Taavetile: kogu Iisraelis oli miljon ükssada tuhat mõõgatõmbajat meest, ja Juudas oli nelisada seitsekümmend tuhat mõõgatõmbajat meest.
Aga Leevit ja Benjamini ta nende hulka ei lugenud, sest kuninga käsk oli Joabile vastumeelt.
See asi oli aga Jumala silmis paha, seepärast ta lõi Iisraeli.
Siis ütles Taavet Jumalale: „Ma olen seda tehes suurt pattu teinud! Anna nüüd siiski andeks oma sulase süü, sest ma tegin väga rumalasti!”
Ja Issand kõneles Gaadiga, Taaveti nägijaga, öeldes: „Mine ja kõnele Taavetiga ja ütle: Nõnda ütleb Issand: Ma annan sulle kolm võimalust, vali neist enesele üks, mis ma sinule peaksin tegema!”
Ja Gaad tuli Taaveti juurde ning ütles temale: „Nõnda ütleb Issand: Vali enesele
kas kolm nälja-aastat või kolm kuud põgenemist oma vihameeste eest, kusjuures su vaenlaste mõõk saab sind kätte, või kolm päeva Issanda mõõka ja katku maal, et Issanda ingel kõigis Iisraeli paigus saaks hävituse täide viia. Ja nüüd, vaata, mida ma vastan temale, kes mind läkitas?”
Ja Taavet ütles Gaadile: „Mul on väga kitsas käes. Siiski tahan ma langeda Issanda kätte, sest tema halastus on väga suur, aga inimeste kätte ei tahaks ma langeda!”
Siis Issand saatis Iisraelisse katku ja Iisraelist langes seitsekümmend tuhat meest.
Ja Jumal läkitas ingli Jeruusalemma, et seda hävitada; aga kui ta parajasti hävitas, siis Issand vaatas ja kahetses seda kurja ning ütles hävitusinglile: „Küllalt! Lase nüüd oma käsi alla!” Ja Issanda ingel seisis siis jebuuslase Ornani rehealuse juures.
Kui Taavet oma silmad üles tõstis ja nägi Issanda inglit seismas maa ja taeva vahel, käes paljastatud mõõk, mis oli sirutatud Jeruusalemma kohale, siis heitsid Taavet ja vanemad silmili maha, kotiriided seljas.
Ja Taavet ütles Jumalale: „Kas mitte mina ei käskinud rahvast lugeda? Jah, see olin mina, kes tegi pattu ja suurt kurja. Aga mida need lambad on teinud? Issand, mu Jumal! Olgu seepärast su käsi minu ja mu isakoja vastu, aga mitte su rahvale nuhtluseks!”
Loe ka teisi lugusid:
Vali temaatika järgi
SUURED TEEMAD:
Uhkus ja patt – loendus sümboliseerib tuginemist enesele Jumala asemel.
Meeleparandus ja halastus – Jumal peatab nuhtluse, kui süda pöördub Tema poole.
Juhi vastutus – Taaveti patt toob tagajärjed kogu rahvale.
Jumala õiglus ja arm – karistus on tõsine, kuid halastus on suurem.
MOTIIVID / SISULISED ELEMENDID:
Rahvaloendus – inimliku uhkuse ja kontrolli sümbol.
Prohvet Gaad – Jumala tahte ja otsuse vahendaja.
Katsumus ja kahetsus – südamepööre toob halastuse.
Ingel ja katk – Jumala õigluse nähtav ilming, mida peatab palve.
