Aga Peetelis elas keegi vana prohvet; tema pojad tulid ja jutustasid temale kõigist tegudest, mis jumalamees sel päeval Peetelis oli teinud, ja sõnadest, mis ta kuningale oli öelnud. Kui nad olid jutustanud oma isale, siis küsis nende isa neilt:„Missugust teed ta läks?” Ja ta pojad olid näinud teed, mida mööda läks jumalamees, kes oli tulnud Juudamaalt.

 Siis ta ütles oma poegadele: „Saduldage mulle eesel!” Nad saduldasid temale eesli ja ta istus selle selga, läks jumalamehele järele ning leidis tolle istumas tamme all; ta küsis temalt: „Kas sina oled see jumalamees, kes tuli Juudamaalt?” 

Ja ta vastas: „Olen.”

 Siis ta ütles temale: „Tule koos minuga koju ja võta leiba!”

 Aga ta vastas: „Ma ei või sinuga tagasi minna ega sinuga kaasa tulla; samuti ei söö ma leiba ega joo vett siin paigas koos sinuga.

 Sest mulle on öeldud Issanda sõna läbi: Sa ei tohi seal leiba süüa ega vett juua; sa ei tohi tulla tagasi sedasama teed, mida sa läksid!”

 Aga ta ütles temale: „Ka mina olen prohvet nagu sinagi, ja ingel kõneles mulle Issanda sõna läbi, öeldes: Vii ta enesega oma koju, et ta saaks leiba süüa ja vett juua!” Aga seda ta valetas temale.

 Siis läks jumalamees koos temaga tagasi ning sõi ta kojas leiba ja jõi vett.

 Aga kui nad lauas istusid, tuli Issanda sõna prohvetile, kes oli ta tagasi toonud, ja ta hüüdis jumalamehele, kes oli tulnud Juudast, öeldes „Nõnda ütleb Issand: Sellepärast et sa oled vastu pannud Issanda suule ega ole pidanud käsku, mis Issand, su Jumal, sulle andis, vaid oled tagasi tulnud ja söönud leiba ja joonud vett paigas, mille kohta ma sulle ütlesin, et ära söö leiba ja ära joo vett, muidu ei saa su laip su vanemate hauda.”

 Pärast seda kui ta oli söönud leiba, ja pärast seda kui ta oli joonud, saduldati temale eesel, prohveti oma, kes oli ta tagasi toonud.

 Ja kui ta läks, siis juhtus temale tee peal vastu lõvi ja see surmas tema; ta laip oli paisatud teele ja eesel seisis selle kõrval, ka lõvi seisis laiba kõrval.

 Ja vaata, mehed läksid mööda ja nägid teele paisatud laipa ja lõvi seisvat laiba kõrval. Nad tulid ja jutustasid sellest linnas, kus vana prohvet elas.

 Kui prohvet, kes oli ta teelt tagasi toonud, kuulis seda, siis ta ütles: „See on see jumalamees, kes pani vastu Issanda sõnale. 

Sellepärast andis Issand tema lõvi küüsi, ja see on tema maha murdnud ning surmanud, nagu oli Issanda sõna, mis ta oli temale öelnud.”

 Ja ta rääkis oma poegadega, öeldes: „Saduldage mulle eesel!” Ja nad saduldasid.

 Siis ta läks ning leidis tema laiba teele paisatuna, laiba kõrval aga seisid eesel ja lõvi; lõvi ei olnud laipa söönud ega eeslit maha murdnud.

 Prohvet tõstis siis jumalamehe laiba üles, pani selle eesli selga ja viis tagasi; ja vana prohvet tuli linna leinakaebust tegema ja teda matma.

 Ta pani tema laiba oma hauda ja nad tegid temale leinakaebust: „Oh häda, mu vend!”

 Ja pärast seda kui ta oli tema matnud, rääkis ta oma poegadega, öeldes: „Kui mina suren, siis matke mind hauda, kuhu jumalamees on maetud; pange minu luud tema luude kõrvale!

 Sest see asi sünnib tõesti, mis ta Issanda käsul hüüdis Peetelis oleva altari ja kõigi Samaaria linnades olevate ohvrikünkakodade vastu.”

 Pärast seda lugu ei pöördunud Jerobeam ometi mitte oma kurjalt teelt, vaid seadis jälle ohvriküngaste preestreid igasugu rahvast; kes aga soovis, selle käe ta täitis ja see sai ohvrikünka preestriks.

 Ja see asi sai patuks Jerobeami soole, põhjuseks seda hukata ja maa pealt hävitada.