Kuidas Jeesus õpetas teenimist?
See küsimus tekib siis, kui inimene tahab teada, mida tähendab päriselt teenida — mitte ainult silma paista, vaid olla kasulik Jumala riigis.
Jeesus ei õpeta teenimist esmalt sõnadega, vaid hoiakuga.
„Igatsus au järele“ loos pöörab Ta maailma mõõdupuu ümber: suur ei ole see, keda teenitakse, vaid see, kes teenib. Teenimine ei ole kõrvalroll, vaid tee tõelise suuruseni.
Tähendamissõna arukatest ja arututest sulastest näitab, et teenimine on ustavus ka siis, kui isand ei näi kohal olevat. See ei ole hetkeline innustus, vaid püsiv vastutus.
Talentide tähendamissõna õpetab, et teenimine tähendab usaldatu kasutamist — mitte peitmist hirmu pärast, vaid vilja kandmist julguses.
Rahvaste kohtu loos saab selgeks, et teenimine ei ole abstraktne vagadus, vaid konkreetne hool: näljane, võõras ja vang on koht, kus teenitakse Kristust ennast.
Halastaja samaarlane näitab, et teenimine astub üle piiride ja peatub seal, kus teised lähevad mööda.
Marta ja Maarja loos tuletab Jeesus meelde, et teenimine ei tohi kaotada oma allikat — enne tegutsemist peab süda olema Tema juures.
Lesknaise ohvriand näitab, et teenimine ei mõõdu suuruses, vaid usalduses.
Ja kui Jeesus peseb jüngrite jalgu, annab Ta eeskuju, mis ei jäta ruumi väärarusaamale: Issand ise kummardub.
Need lood koos ütlevad: Jeesuse järgi on teenimine eluviis, mis sünnib armastusest, kasvab ustavuses ja muutub nähtavaks halastuses.
See ei otsi au, vaid annab ennast — sest nii teenib ka Jumal ise.