Ja ühel päeval juhtus, et Eliisa läks Suunemisse; seal oli keegi rikas naine ja see peatas teda leiba võtma; nõnda iga kord, kui ta sealt läbi läks, põikas ta sinna leiba võtma.

 Ja naine ütles oma mehele: „Vaata, ma tean, et see, kes alati meilt mööda läheb, on püha jumalamees.

 Tehkem ometi pisike müürikamber ja pangem temale sinna ase, laud, iste ja lambijalg; ja kui ta tuleb meie juurde, siis ta võib minna sinna.”

 Ja ühel päeval juhtus, et ta tuli sinna, läks müürikambrisse ja magas seal.

 Ja ta ütles oma teenrile Geehasile: „Kutsu see suunemlanna!” Ja see kutsus tema ning naine astus ta ette.

 Siis ta ütles teenrile: „Ütle ometi temale: Vaata, sa oled meie pärast kõike seda vaeva näinud. Mida saaks teha sinu heaks? Kas on tarvis su eest midagi rääkida kuninga või väepealikuga?” Aga naine vastas: „Ma elan ju oma rahva keskel.”

 Eliisa küsis: „Mida siis saaks teha tema heaks?” Ja Geehasi vastas: „Vaata, tal pole poega ja ta mees on vana.”

 Siis ta ütles: „Kutsu tema!” Ja Geehasi kutsus ta, ja naine astus uksele.

 Ja Eliisa ütles: „Aasta pärast selsamal ajal sa kaisutad poega.” Aga ta vastas: „Ei, mu isand! Sina, jumalamees, ära peta oma teenijat!”

 Ent naine jäi lapseootele ja tõi aasta pärast selsamal ajal poja ilmale, nagu Eliisa temale oli öelnud.