Kas Jumal näeb mind?
See küsimus tekib siis, kui inimene tunneb end kõrvale jäetuna — teiste varju, oma eksimuste taha või lihtsalt märkamatuks jäänuna. Kui tundub, et elu liigub edasi, aga keegi ei pane tähele. Piiblis ei tähenda see, et inimene näeb Jumalat, vaid et Jumal näeb inimest — märkab, tunneb ja arvestab temaga.
Haagar põgeneb kõrbe ja kogeb seal Jumalat, kes näeb teda tema hirmus ja üksinduses.
Jaakobi poegade loos öeldakse Lea kohta selgelt: Issand nägi. Seal, kus inimlik armastus jäi väheseks, ei olnud ta Jumala eest varjul.
Taavet on noorim poeg, keda ei peeta isegi kutsumise vääriliseks, kuid Jumal ütleb: inimene vaatab välist, Issand näeb südant.
Halvatud mehe loos ei näe Jeesus üksnes haigust, vaid usku, mis teda kannab.
Kui Teda süüdistatakse pärimuste rikkumises, juhib Jeesus tähelepanu sellele, et Jumal ei hinda inimest üksnes välise järgi, vaid näeb südame kavatsust.
Kirgastamisemäel saab hetkeks nähtavaks, et Jumala pilk ja kinnitus on Jeesuse peal.
Kui kaks pimedat istusid tee ääres ja hüüdsid appi, peatus Jeesus nende juures, kuigi rahvas püüdis neid vaigistada.
Sakkeuse puhul tõstab Ta pilgu ja kõnetab nimepidi — nähes inimest, keda teised põlgavad.
Peetruse salgamisel pöördub Jeesus ja vaatab tema poole. See pilk ei ole hävitav, vaid läbistav ja puudutab südant.
Ja Peetruse kohtumine Korneeliusega näitab, et Jumala pilk ei piirdu ühe rahva ega ringiga — Tema ees ei ole keegi nähtamatu.
Need lood räägivad ühest: Jumala nägemine ei ole pelk teadmine, vaid tähelepanu, mis ulatub inimese südamesse. Küsimus ei ole ainult selles, kas Jumal näeb, vaid kas inimene julgeb uskuda, et Tema pilk on halastav.
