Mis on tõeline tugevus?
See küsimus tekib siis, kui inimene saab aru, et jõud, millega seni on hakkama saadud, ei kanna enam. Kui surve, kaotus või vastutus paljastavad, kui habras inimene tegelikult on.
Piiblis ei tähenda tõeline tugevus kõvadust ega haavamatust. See on võime jääda ustavaks, avatuks ja Jumala poole pööratuks ka siis, kui olukord seda ei soosi ega toeta.
Joosep jääb Pootifari kojas ustavaks mitte seetõttu, et see oleks turvaline, vaid sest ta ei loobu sisemisest tõest.
Noomi ja Rutt lähevad Petlemma ilma kindluseta — tugevus on otsus edasi minna ka tühjade kätega.
Saamueli sünd näitab, et tugevus võib kasvada vaiksest ja püsivast palvest, mida teised ei märka.
Taaveti lein Absalomi pärast paljastab tugevuse, mis ei peida valu ega muuda südant kõvaks.
Eelija Hoorebi mäel õpib, et tõeline jõud ei sünni tormis, vaid vaikuses, kus Jumal kõneleb.
Marta ja Maarja loos saab selgeks, et tugevus ei ole ainult kandmises, vaid ka oskuses peatuda ja kuulata.
„Paluge, ja teile antakse“ meenutab, et tugevus algab sõltuvuse tunnistamisest.
Lesknaise ohvriand näitab, et tõeline jõud ei mõõdu suuruses, vaid usalduses.
Need lood räägivad ühest ja samast: tõeline tugevus ei ole see, mis ei murdu, vaid see, mis ei kaota suunda. See on süda, mis jääb Jumala poole ka siis, kui jõudu on vähe ja vastuseid pole veel näha.
